Lugu totalitaarsest režiimist,
kes kasutab võimu teostamiseks tehnoloogia abi – milleks keelata seda või teist
või kolmandat, kui asjale võib läheneda hoopis teisiti: näiteks hoopis lubada
etteantud raamides sõnakasutust. Selleks on nimekiri, kus on lubatud sõnad …
aga nende hulk väheneb iga päevaga (või siis sõltudes sotsiaalpoliitilisest
olukorrast, kui üks hetk on keskküttega probleeme, kaovad kasutusest sellega
seotud sõnad, mis hiljem küll kohitsetult naasevad). Eks sellele saab vastu hakata,
aga mingist piirist (kui sõna- ja lausekasutus lähevad eriti primitiivseks)
pole enam võimalik sõnade mitmetähenduslikkusele rõhuda. Ja järgi jääb vaikus
ja võimule alluvad inimesed.
Eks lugu on omamoodi järelkaja
Orwelli eatule „1984“ (millel on jutustuses oma oluline roll), aga läheb
inimeste privaatsuse või individuaalsuse nullimisega veelgi ekstreemsemaks –
seda enam ei jäägi järele. Ja noh, loo finaal on selline, kus järelejäänud
inimesed ei saa enam …
See tekst võiks eesti keeleski
ilmuda, kuigi jah … kindlasti on jõude, kellele selle eetiline olemus jääks
vägagi võõraks. Loo esimene trükiversioon ilmus küll pea 15 aastat tagasi
(sellest siis kõiksugu foorumite ihalus, mis nüüdisajaks ehk maha vaibunud;
eessõnas on Liu kirjutanud veidi loo ajaloost Hiina kontekstis, samuti olevat
siinilmunud tekst uuesti autori poolt töödeldud), aga see võimu repressiivsuse
toimimine ja mõju indiviidile näivad minu jaoks üsna ajatud ning pakuks mõtlemisainet
infoühiskonna huvilistelegi. Tekst on oma tonaalsuselt muidugi täiesti erinev hilisemas antoloogias ilmunud loost.
„This was Arvardan’s life. Today was a little worse than yesterday but should be a little better than tomorrow. But even this description was imprecise, because Arvardan himself was unclear what constituted „a little better“ and what constituted „a little worse“. Better and worse were variables, but his life was constant, the value of which was repression.“ (lk 160)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar