Philip K. Dick „The Three Stigmata of Palmer Eldritch“. Gollancz (2003)

Mäletan, et Philip K. Dicki suhtes on mul ikka teatav sümpaatia olnud, kuigi olen suutnud kõigi loetud raamatute detailid sama osavalt ära unustada. Mis kõige kauemaks meelde jääb on aga mingisugune üldine atmosfäär või tunnetus, nõndaks siis mäletan ma, kuidas Mees kõrges lossis lummas oma filosoofilis-luulelise Muutuste raamatu ja kõrteloopimisega ning samas ka resigneerunud esteetikaihalusega kunstikogumise raames, olgugi, et tagantjärele see ümberpööratud ida-lääs teljel domineerimine ka üksjagu orientalistlikult eksotiseeriva maiguga oli.

Aga, Palmer Eldritchist pidin rääkima ju ometi! (Olgu veel öeldud, et tahtsin öelda, et The Divine Invasion (mis peaks siis olema VALISE triloogia teine ja paraku viimaseks jäänud raamat) jäi meelde ka sümpaatsena ning loomulikult on võimatu unustada UBIKU ogaraid mündiautomaate.)

Et siis Palmer Eldritchi kolm stigmat. Otse loomulikult ei saa jälle üle ega ümber kristlikest teemadest, aga nendeni me jõuame vähehaaval. Noh, pealkiri muidugi plartsatab hea vihje juba ära, aga ikkagi. Esmalt on parimas Mad meni hoos New York, ainult et kusagil kliimakatastrofaalses tulevikus, kus globaalse soojenemise vint on 'meerikamaa temperatuurid Austraalia tänavusuvistest veelgi kõrgemaks keeranud – päevasel ajal välisõhus viibimine tähendab küpsenud laipa keset tänavat. Optimismi ressursside jätkumise ja tehnika arengu osas ei tasu siiski kaotada – konditsioneeritud elu jätkab usinalt kapitalismi väärtuste alalhoidmist ja kosmosekolooniate rajamine on prioriteet. Tõsi, kõik see toimub UNi mõnevõrra totalitaarse käpa all – iga hetk võib kellele tahes saabuda värbamisteatis, üheotsapilet Siberisse, st, Marsile ikka.

Ja seal Marsil, seal on kapitalistliku edasipürgimistungiga juba keerulisem – on urg, kus elada ja lõputu võitlus liiva ja kahjuritega teoreetilises katses toimivat põllumajandust rajada. Suurt muud polegi, kui mitte välja arvata uudne viis nukkudega mängida – Barbie ja Keni ekvivalendid koos kõikvõimaliku nukunänniga + narko võimaldab omalaadset kandumist vanamoodsa ameerika unelma maailma, kus planeet pole veel kuumaks läinud ja nukurahvas saab soetatud minividinate maailmas igaveses laupäevas aega veeta. Transis osalejad lüüakse soopõhiselt kahte nukukehasse laiali ja nii võib seda kõike teha kohe hulgakesi, kuid nii, et mänguilma kehasid on alati kaks. Imepärase narko nimi võiks eestikeeli olla näiteks Co-M, originaalis siis Can-D. Nojah, ning arvata võib siis, et kas traktorid väljas roostetavad või mitte, sellal kui asunikud nukkudega mängimisele keskenduvad. 

Kui nii võtta, siis võiks ju siiamaani juba päris kena kapitalismi karikatuuri kokku saada, ka varimajandus (Can-D on illegaalne, nukumööbel on legaalne, mõlemat pakub sama korporatsioon ja tulemuse jaoks on kah mõlemat vaja), tänapäevasele lugejale ehk lisaks ka väike tagasipilk 60ndate õhustikku... Aga loomulikult läheb kõik see värk lappama, kui teisest tähesüsteemist naaseb Palmer Eldritchi nimeline tegelane, kes toob kaasa täiesti uue narko, mis võimaldab üheainsa silmapilguga väga pikaajalisena tunduva tripi ja sealt edasi ei võigi enam lõpuks päris kindel olla, kas sellest tripist üldse kunagi enam välja tullakse või ei tulda, või lähevadki reaalsus ja illusioon päriselt sassi või hakkab hoopis päris reaalsus nüüd nähtavale ronima või ei olegi neil kunagi vahet olnud ja lugeja võib rahumeeli kõike tähenduslikuna võtta ... Ja see viimane variant on iseenesest, eriti veel ulmekirjanduses, nii mõneski mõttes väga paslik variant. Sestnoh, kuulge, kui juba iseenesestmõistetavalt sai lepitud faktiga, et Marsil on koloonia ja tulevikuennustamisvõime üldlevinud rääkimata superinimesi tootvast elektriteraapiast, siis mis see natukene keemilist tulevikkurändamist ja potentsiaalset segaduses ning uute väljakutsete otsingul jumalust siis enam uskuda.

Kuid nagu ikka, ma arvan, et miks kõik see lõputu reaalsusega mängimine (nagu ma aru olen saanud, siis üks läbivaid teemasid Dicki romaanides ja lisaks ka midagi, millega ta ise päriselt kimpus oligi) käega looma ei pane on see, et tegelaste probleemid jäävad kõigest sõltumata ehedaks. Kuidas on siis ikkagi sellega, mis on elus oluline, mida tasub kahetseda, kas lunastus on võimalik, kas jumal on olemas, mis kummaline jõud see lojaalsus on, ning kas õige ja vale on siis olemas või ei? Noh, ja kui juba kristlikust mütoloogiast inspireeritud olla, siis vast on päris hästi, kui küsimused ühese vastuseta jäävad. Nagu Endō Shūsaku Vaikuseski või Ogalindude nimelises telesarjas või veel lugematus hulgas teostest, kus kristlase usku ja meelekindlust lõpututes sisepiinades läbi katsutakse ning see jumal aina vaikib ja vaikib või siis peab inimene lootma ja kahtlema, et kas see nüüd oli siis märk või ikkagi ei olnud ja kui oli, siis kuidas seda tõlgendada?

Seega on ehk väga allikatruu jääda vastused pigem võlgu. Olgu selle reaalsusega kuidas on, oma elu peab ikka parema äranägemise järgi elatud saama. Ja mulle meeldib, et Barney ei ole Marsil mitte suure missiooni raames, vaid pigem kulgeb suur lugu paralleelselt tema isikliku eluga paralleelis – armastus ja lojaalsus ja kahetsus ja süüme ja nii edasi. Eks neid ulmekaid, kus religioossetel teemadel maailmapäästmised ja muu trall kenasti kahtlusteta selge ja hea-halb on, eks neid ole ka ju piisavalt.

Nüüd siis on mõneks ajaks (vanem) angloameerika ulme jälle loetud. Sest, palju siis nüüd sedagi ühekorraga jaksab, teatav sümpaatia või mitte ...