15 detsember, 2008

Urmas Vadi – Kohtumine tundmatuga (2008)




Soovituslik on näidendikogumiku lugemise puhul Kraavi pop-akadeemiline järelsõna hilisemaks jätta. Rumalast peast asusin kohe peale “Georgi” lõpetamist selle kallale ning rikkusin esialgse lugemismulje. Mis siis ikka, mõned märkused, mida lugemise ajal sai kribatud.


Vadi näidendikirjutamise võtet võiks lühidalt iseloomustada kui lööklausetega killuviskamine – näiteks: “JIM: Kõik peavad mind mölakaks, pederastiks, kommunistiks... aga seda ei arva keegi, et ma armastust otsin.” (lk 31). Eriti on see esil kogumiku esimeses tekstis “Mängi, inimene!”. Tal on nagu kinnismõte, et iga dialoogi-monoloogikatke peab olema naljakas ja kindlasti publik peaks lakkamatult kihistama; mingil lugemise hetkel tunned suisa puudust loomulikumast suhtlemisest, maskivabadusest, hetkeks registri vahetumisest. Näidendid on kui üks lõputu rahmeldamine, erinevad stseenid/pildid tunglevad omavahel või üksteise kallal, Browni liikumine, liigkirjutamine. Kõrgstiiliga mängimine rämeduse aluspinnalt.

Veider, et Vadi uitab kirjutistega 60.-70ndates – Tartu seltskond, Pant, Ots. Võibolla see “60ndate ihalus” on seotud sellega, et siis nagu viimati toimus midagi, inimesed olid otsingulised; ei olnud tunnet, et “suured narratiivid on surnud”; võibolla “meie” arvates ei olnud inimesed (kultuuritegijad) nii asised kui nüüdisajal. 60.-70ndad kui sünnieelne aeg, millega on mingi veider ja nõrk suhe.

Kui “Kohtumine tundmatuga” telefilm paistab olevat üpriski tekstitruu, siis muusikali nägemata on päris huvitav mõelda, mida “Georgist” lavale kohandati (olen vist nii kultuurikauge inimene, et senini on olnud Ots mulle kui üks eesti imaluse võrdkujusid, seetõttu pole viitsinud dvd'd vaadata).

sirp
looming

Kommentaare ei ole: