03 juuni, 2010

Mati Soonik – Tiivaripsutus (2010)

Raamatust kirjutas selline uus ja põnev blog jutte ja triipe ja selle kirjelduse järgi tundus paratamatu, et tuleb teost lugeda. Et siis, 34. aastane vabaabielus Hiiumaa postiljon Peet leiab, et peaks endale abikaasa leidma. Või siis ikkagi abiellub lõpuks oma 2 lapse emaga, kellega 8 aastat koos elanud. Jumal küll, hea loogika. Paneb siis Reklaamlehte paljutõotava tutvumiskuulutuse ja vastused hakkavad robinal saabuma. Raamatu avalehed on nii jaburad, et pretendeeriks vabalt aasta campraamatu rändauhinnale, tsiteerida oleks nii palju, et võiks lehekülgede kaupa siin muudkui lajatada pärleid sigadele. Teos võiks olla paras šokiteraapia alla 25. aastastele, kes vist ei kujutleks siukest tutvumist ette. Ja no eks mingi pildi saaks 1980. aastate nõukogude igapäevaelust ja tollasest kommete komöödiast.

Kiri on endiselt väga avameelne ja selle kirjutaja üritab sellega mind enese poole võita, sest ilmselt pole tal endiselt meestega edu. Mõttetu on temaga suhelda, kuna pruudiks ta mulle invaliidsuse tõttu ei kõlba. Ta kirjutamismaneer on siiski sedavõrd lummav, et jätkan temaga kirjavahetust. Ta avameelse ja heatahtliku kirja tagamaaks on arvatavasti hirm kirjasõpra kaotada. Kohtama ma temaga ei kibele, kuigi loota võin tema pool mõnusat koosolemist. Järva-Jaani on siiski Hiiumaast väga kaugel.” (lk 74)

Kui algul on tekst campilikult hirmnaljakas, siis lehekülgede edenedes muudab tekstivoog mind kuidagi kurvaks ja tekitab vastiku või näruse enesetunde. Peeti tõlgendused kirjadest on ikka väga egoistlikud, endast arusaamatult hea arvamus, enesekujutluses kui märgade unenägude superkangelane, keda kõik kirjakaaslastest naised peaksid lihalikult ihaldama (naiste kirjadest jääb mulje nagu Peet piitsutaks omalt poolt muudkui seksijuttu, nii nad siis ikka mainivad mehele oma erootilisi unenägusid või vibraatori kasutustihedust või ihalusi). Nilbe enesega rahulolu, raamat sarjast “mehed on jobud”.

Mul on Kalliga kaks tütart. Tobe on need maha jätta ja võõraid lapsi kasvatama minna. Pealegi suudan oma elukaaslasega üsna kenasti elada, kui vaid tahan. Ta on küll veidi täidlane, ent selle on põhjustanud mulle tütarde sünnitamine.
Priuh-prauh kirjavahetused katki jätta pole siiski mõtet. Pealegi köidavad mind seksapiilsed naised, isegi nende kirjad ei jäta mind ükskõikseks ja neid on tore oodata.
” (lk 88)

Närvi ajab selline planeeritud kaaslaseotsing oma elukaaslase kõrvalt – et tegu pole mingi juhusuhte või armukesevärgiga, vaid just selline külm kalkuleeritud käitumine säändse junni poolt (noh, paaril korral saab Peet keppigi ja ühel korral ei suuda endal kõvaks ajada). Ma ei oska seda teost lõplikult liigitada või mõista – on see kriitiline vaade sellisesse mehemaailma või hoopis lihva-lohva wannabe elumehe jutustus või mingi omamoodi infantiilne siirus. Ei taha lajatada, et arusaamatu jama, võibolla ma tõesti ei mõista ja olen naiivne või olen langenud petlikult lihtsa väljenduse ohvriks ja ei adu sügavamat sisu vms. Ehk keegi viitsib lugeda ja oma arvamust avaldada, oleks tore. Selge ka see, et naisi igasuguseid ja mõni psühhom situatsioon andis äratundmisrõõmu. Aga no tõesti, vend ise on ikka paras ajupoolik.

Võibolla on siin tõesti lihtsalt üks ilustamata-belletriseerimata näide mehe hingeelust (no kes ei mõtleks omaette ja suvaliselt, et see tibi on päris pandav, see naine on normaalne või tänan ei, seda mutti ei tahaks vaadata?), mida on endal piinlik lugeda, sest nii lihtlabane see mõtlemine ajuti ongi, kõik taandub egoistlikele nihverdamistele. Või on siis Peet üks kuradi jobu (ikka hämmastav, et mingi suva raamat võib ärritada). Arvatavalt-loodetavasti on esitatud kirjad ikka fiktiivne toodang (ühel korral võib lugeda suisa müstilist perega kolimist ühest kohast teise, mis ei saaks kuidagi nädalaga teostatav olla, ühes kirjas suva tilu-lilujutt, nädal hiljem käib korraga jutt suurest remondist ja kolimisest kuhugi pärapõrgusse – vrdl lk 146-148 ja lk 152-155 – selline asi saaks autori möödalask olla). Raamatu lõpus siis postiljon leiabki omale tibi. Pidu-pidu.

Mais ei ole mul küll plaanis kellelegi külla minna. Tegelikult pean vähe usutavaks, et Tartusse sõidan. Liiga väsitav ja pingutav tundub mulle see reis ette võtta. Mu kirjasõber on palju kannatanud ja räsitud inimene, kellele teen heateo, kui talle kirjutan, aga sellest piisab. Tore on ennast heategijana tunda.” (lk 110)

Midagi positiivset. Hämmastav on see, et tekst on näpukavaba – et siis selline veider raamat ja ometi nii korraliku teostusega. Elu täis imesid.

jutte ja triipe

Kommentaare ei ole: