Urvaste kihelkond pole just selline koht Eestimaal, mis hiilgaks üldises tuntusesäras ja millest loodaks igihaljaid laule, pole seal sellist uhket maastikku nagu Võrutaguses kandis (üldse, kui räägitakse Võrumaast, siis see nagu algaks peale endist Urvaste kihelkonda – Rõuge, Haanja, Paganamaa ja see Setumaa; ja rohkem actionit seostub vast ka Urvaste äärsete Sangaste ja Otepää aladega) ega eripärast arhitektuuri. Ka folklooriuurijatele pole see maakoht alati just suurt huvi pakkunud (nt lk 12) – seda tänuväärsem on käesoleva kogumiku koostaja Valperi töö, et ei lase sel paigal täielikult unne manduda.
Kogumik jaguneb kaheks – algul esitab koostaja ajaloolise ülevaate Urvaste kohapärimuse kogumisest ja ainese eripärastest tunnusjoontest; ning sellele järgneb põhjalik valik kohapärimuse tekstidest. Just raamatu algusosa on eriti tänuväärt folkloristi hariduseta inimesele, seal selgitatakse selgelt ja kindlalt ainestikku puutuvat (esileküündivamad kohad ja inimesed, kes nendega seostuvad jms), ning illustreerimiseks viidatakse raamatus esinevatele tekstidele. Kohapärimus on jagatud üheksaks peatükiks (enamvähem endiste valdade piiride järgi), ning iga osa algul on vastava ala kaart, kuhu märgitud käsiteldavate kohtade asupaik (vt lk 6-7). Ja muidugi on abiks raamatu lõpus esitatud kohanimede indeks. Igatahes, loodetavasti leiab sel suvel aega ja võimalust nii mõnegi siin mainitud koha külastamiseks – vajalik spikker on nüüd olemas.
Võrokesest Valper peab nentima kahjutundega, et võrukeelseid tekste on raamatus esindatud vaid kolmandik (lk 14-15); ehk koostaja andestab, aga ma ei lugenud raamatut otsast otsani läbi (mõningase üllatusega avastasin, et aegajalt on raske võrukeelsest tekstist aru saada – kõneviiside virr-varr; ning litereeritud tekst pole “ilukirjanduslikuks” lugemiseks just mõnusaim). Aga koostaja soov autentset kõneviisi kõlada lasta on enam kui arusaadav (vt nt arutelu Agaate Laursonist (lk 10)).
Fotomaterjal on hea, eriti muidugi vanemate olude esitamisel – vaid vaadake Urvaste vallakohtu nägusid (lk 53) ja muud säändset. Omaette ooper on maastiku fotona talletamine, mis on Eesti lameduse tõttu üsna tänamatu töö. Kui on pilt mõnest mäest, siis see näib pea ükskõik millise teise samasuguse anonüümse künkana (nt Härbänimägi lk 131). Aga no eks proovige ise küngast või orgu pildistada, kohapeal nägemata on neid vahel raske eristuvateks pinnavormideks pidada. (Soepalu kiriku tiigi asemega (lk 123) andis päris hetke juurelda, kus see asub.) Kes see B. Kangro on, kes mitmeid häid vaateid teinud?
Sutt ootamatu, et Vagula järvel on nii tagasihoidlik olemus, kõigest paar kõrvalise tähtsusega mainimist muu pärimuse sees. Romantikutele teadmiseks, et üks ilusamaid Võrumaa vaateid on Viljandi maanteelt (enne Soe kõrtsi (lk 122) üle Vagula järve Haanja kõrgustikule – retroarmas. Alljärgnevalt mõned lühemad lood.
Uhtjärve sünd
Vanast, kui järve rännäsivä ütest kotast tõistõ, eläsi praeguse Uhtjärve veeren üts vana miis ja ragusi haku. Kõrraga kuuldsõ tää kanget kohinat ja mühinat. Sis nägi miis, et üts järv rännäs. Kui järv oll mehe kottalõ jõudnu, hõigas miis: “Järv, mis sa uhat!” Silmapilk jäi järv saisma. Peräst nakatigi järve kutsma Uhtjärves. (1939, lk 50)
Lossi mägi
Lossi mäes kutsutas üte mäke Urvastõ vallan, Aadõ talu maa pääl. Katõl puul Lossi mäke oma sügävä, äkilise ja kitsa orukõsõ, kedä pite keväjä ja vihma aigu kats ojakõist Uhtjärve juuskva, kolmandal puul om äkiline Uhtjärve kallas ja paljalt neländält puult saa kergebäst üles. Päält om tuu (nüüd mõtsaga ärä kasunu) mägi tasanõ, viiri pääl om kraavi asõ tunta. Müüre sääl nätä ei olõ. Sääl üteldas Roodsi vai Poola aigu, vai ka viil innembä loss olnu ollõv. Kotus olõs lossis paras küll. Ajaluun tuust lossist teedä ei olõ. (1889, lk 58-59)
Kirikutrepp
Jüri nurmel, Sulbi külast umbes 1 klm, on suur lapergune kivi, mida kirikutrepiks kutsutakse, mida mõned pühaks hüüavad ja mille ümber vanad inimesed lapsena karjas käies valget oinast vedanud, et lumi rutem maha tuleks ja karjast pääseks. Järelda, et samal kohal seisis nimetatud kabel, ja et kivi tõesti tema trepiks olla võis. Aga katoliku- ja paganausu poolehoidjad sinna sisse ei läinud, kartes oma pühaduse rüvetust: luteriusu õpetaja oli kaugel ja kohapeal lokkas endine katoliku ja paganausk edasi. (1923, lk 109)
Tamm Uku
Võhandu jõe ääres siinpool kaldal kasvanud iidne tamm. See olnud mitmesaja aastane. Tamme ümbermõõt oli nii suur, et andis mitme mehega ümbert kinni võtta. Tammele tehti nina, silmad ja suu. Nimeks sai puu Uku. Vanad eestlased hakkasid tamme kummardama. Kui vihma oli tarvis, tulid inimesed Uku juurde paluma.
13. saj. tulid musta mantliga ristisukuulutajad ja raiusid puu maha. Selle asemele ehitati kirik, vaimulik peale surma palsameeriti ja hoiti kirikus. Hiljem maeti kabelisse. Alles siis ehitati Urvaste kirik. (1960, lk 144)
Puha koorekiht
Kurenurme keskus – see on Nikulinn. Neli maja. Seal ju puha koorekiht koos. Niisugused inimesed, kes kardinaid ka akende ette ei pane, kõik on näha, mis sees tehakse. (1996, lk 175)
Rootsi aeg pole tulnud
Rootsi kuningas oli sinna tamme kasvama pannud, et kui ma tagasi tulen, siis tamm läheb kasvama. Aga kui ta tagasi ei tule... aga läks kasvama. Rootsi aeg pole nagu tulnud siiani. (1996, lk 182)
Lihatükü taivast
Tabõrlaanõn olnu pallu huntõ. Talvõl hirmsalõ unnanu. Suur söögihädä olnu. Oll taivast pillutu lihatükke maha. Jäänü kõik vaiki. (1939, lk 188)
Hukkumispaik
Ükskord elanud Antslas mees nimega Kaljun. Ta sõitnud oma tõllaga Maasikaorgu ja sinna hukkunud. Inimesed räägivad, et ta tuleb saja aasta pärast välja, kuid senini pole veel tulnud. (1958, lk 203)
Urvaste õpetaja haniduma leht
Urvaste õpetajal olid hanid. Hanid käisid Uhtjärvel ujumas. Ütskõrd olli üts hani kadunud. Mõteldi, et va rebane on ära veenu või kuhuki kadunu. Aga ütskõrd tulnu hani Uue-Antsla kalakasvatustiigist vällä. (1967, lk 223)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar