20 jaanuar, 2016

C.J. Cherryh - A Wizard in Wiscezan (Swords & Dark Magic, 2010)


Kui esimesel lugemisel jäi loost segane mulje, siis teisel korral läks pilt selgemaks või hakkas klappima – teksti “värelemine” ongi kujutlus sellest, kuidas võluriõpilasest sirgub võlur, kuidas ta maailmapilt muutub ja enesekindlus kasvab. Selles suhtes... päris ilukirjanduslike ambitsioonidega tekst. Ja et asi veel ambivalentsem oleks, siis... miks linnaelanikud (justkui?) toetavad seda, et naaberriigi valitseja nad allutaks ja oma sugulase võimule paneb?

Aga jah, lugu sellest, kuidas Wiscezani nimeline linn on sattunud ühe kurja mehe ja tema kutsutud deemini võimu alla. Seni linna valitsemises osalenud võlur on läinud koos kolme õpilasega nö põranda alla. Võluri jõud üha kahaneb (arvatavasti deemoni mõjul) ja ta õpilasedki tunduvad olevat kas liialt äpud või kogenematud. Siiski on nad end slummi korralikult ära peitnud ning seal suudavad võlusõnade salaäriga kuidagi hinge sees hoida. Ent siis... jäävad nad vahele – neid on üles otsinud naabrivalitseja saadetud “diversant”, kes soovib kasutada võluri jõudu, et linnakindlusse sisse murda ning seejärel võimaldada naaberriigi armeele linna vallutamist. Võlur pole selliseks teoks võimeline, küll aga ta pakub, et selle ohtliku töö teeks loojutustajast võluriõpilane, kes pole aga oma võimetes üleüldse nii kindel...

Nagu mainitud, on teksti vaatenurk päris osavalt loodud, esialgu paneb natuke pea valutama, ent lähemal vaatlusel osutub päris heaks kirjanduslikuks võtteks. Ma pole küll kindel, mida autor täpsemalt mõtles sellega, et sündmuskohta nö demokraatiat transporditakse... millel see tugineb, et teise riigi (edukas) aadlisuguvõsa on parem kui kohalikud tegelinskid – ja miks linnaelanikud sellega justkui rahul on. Lugu lõppeb nii, et vabalt võiks tegemist olla jutusarja algusega. Aga eks näis.

Kommentaare ei ole: