08 jaanuar, 2016

Pajtim Statovci – Minu kass Jugoslaavia (2015)

Raamat inimestele, keda huvitab kasside käitumine, Balkani lähiminevik, pagulaste siseelu ja samasooliste suhteküsimused. Seda siis läbi ühe Kosovost pärit pere loo, kes põgenevad 1993. aastal sõjaohu eest Soome – et olukorra rahunedes tagasi sünnimaale naasta. Ent tagasi jõuab vaid perepea.

Lugu on jutustatud läbi ema ja poja (üks pere viiest lapsest) silmade. Ema loost saab teada, kuidas see perekond alguse sai (tüütult pikk lugu abiellumiseni jõudmisest, hilisemad – ja traagilisemad – sündmused on vägagi ülevaatlikult kokku võetud), kuidas nad Soome jõudsid ja millised kohanemisraskused ees ootasid. Kui viis last püüdsid sulanduda kohalikku ühiskonda (niivõrd kui neid vastu võeti), siis isa kui nö traditsiooniline albaanlasest perepea püüdis jääda vanasse rolli, mille tulemuseks oli lõpuks õige traagiline pere lagunemine, isegi ema (see koduteenijast põrandakalts) jätab viimaks aastate pärast mehe maha – ja avastab, üksikuna elamine polegi nii hull ega häbiväärne.

Poja lugu on samamoodi keeruline, kuid natuke teises võtmes. Koos õdede ja vennaga pidi ta lapsepõlves taluma isa, ee, traditsioonilist türanniseerimist. Pagulasetaustaga üleskasvamine pole mingi meelakkumine (erinevaid on ikka hea kiusata), kõigele lisaks on ta veel homoseksuaalne – kokku moodustub üsna vigase hingeeluga noormees, kes püüab oma lapsepõlvetraumadest kuidagi... jagu saada. Võita hirmusid, leida oma koht ühiskonnas, leida oma identiteet.

Raamat pole just realistlikus hala-laadis kirjutatud ja jutustajaid ei saa vist täielikult usaldada (no minu jaoks jäi parajalt segaseks poja ja isa suhe ning mis draama mis etapis õieti juhtus). Jutustajad ühelt poolt püüdlevad nö kõrgustesse, samas lasevad end jalge alla tallata. Eriti poja puhul tekib küsimus, et kui palju on mõjutanud ta vaimset tervist lapsepõlvetraumad, kas ja kuivõrd normaalne ta tavamõistes on. Seda võiks pidada autoripoolseks kurikavalaks lõksuks – sisserännanu, homoseksuaal ja hingeliselt tasakaalust väljas. Iga ksenofoobi lemmikpeksukott.

Balkani olukorrast saab siin küllaltki poeetilise ülevaate ning üheksakümnendate erinevatest konfliktidest libisetakse üpris kiirelt üle – kuigi sünnimaa saatuse selgusetus haamerdab kõigi tegelaste kuklas. Romaan ei anna tegelastele õiget happy endi, lugejal püsib teatud häiritus läbi terve raamatu. Aga eks see võikski olla hea kirjanduse üheks tunnuseks.

Kommentaare ei ole: