12 aprill, 2016

J.R.R. Tolkien – Sõrmuse Vennaskond (2007)

Raamatu sissejuhatavas osas tutvustatakse kääbikute päritolu ja iseärasusi, ning muuhulgas saab teada, et jutustaja vaatenurgast lähtudes on oodata loole jutustajale sobilikku lahendust – sündmustik leiab aset Kolmanda Ajastu lõpul, mille järel siis algab Neljas Ajastu, mil muuhulgas liidetakse Maakond Taasühinenud Kuningriigiga (lk 25). Sellest võib teha ettevaatliku järelduse, et algav retk polegi nii lootusetu, mingil moel saadakse Mordorist ja muidu kurjusust võlutute üle võidu (alternatiivne vaade on näiteks Jeskovilt). Nojah, kuna tegemist kroonikaga (lool on algus ja lõpp), siis mingil moel kajastub lahendus juba alguses.

Eks raamatust on raske samamoodi vaimustuda nagu aastaid tagasi esmakordselt lugedes. Kuid tuleb tunnustada, et Tolkien oskab eepilist (või mastaapset) maailma luua. Kõik need lugematud märgid iidsest maailmast, mis oli kunagi nii vägev; tegelased uitavad rüüstatud varemeteväljal, iga samm tuletab meelde, millisel vaesel ja lahjal ajastul tegelikult elatakse, kui nõrgad ja vääritud ollakse – ning milline iidsete aegade vääriline haamrilöök on neid kohe-kohe maa pealt pühkimas. Aga eks see on loomulik, minevik on alati vingem kui kaasaeg.

Selge, et nii suure tegelaskonna puhul on raske oodata, et kõik tegelased joonistuksid välja, nii on Pippin ja Merry üsna eristamatud kääbikud. Omal moel on tegevus üsna operetlik – ikka lauldakse ja tantsitakse või ollakse tundelised. Olen niru lugeja ja pole kunagi suurt viitsinud neid laule hoolikalt läbi lugeda (kuigi just need olevat maiuspalad!). Paratamatult meenub lugedes film, mis on teadagi üsna erinevad ülesehitusega lugu – nii ootasin sinisilmselt raamatu lõpus Boromiri kangelaslikku hukkumist... aga võta näpust!

„Sõrmus! Kas pole kummaline, et me peame kannatama nii palju hirmu ja kahtlusi nii väikese asja pärast? Nii väikese asja pärast!“ (lk 448)

Kommentaare ei ole: