Raamatu sissejuhatavas osas
tutvustatakse kääbikute päritolu ja iseärasusi, ning muuhulgas
saab teada, et jutustaja vaatenurgast lähtudes on oodata loole
jutustajale sobilikku lahendust – sündmustik leiab aset Kolmanda
Ajastu lõpul, mille järel siis algab Neljas Ajastu, mil muuhulgas
liidetakse Maakond Taasühinenud Kuningriigiga (lk 25). Sellest võib
teha ettevaatliku järelduse, et algav retk polegi nii lootusetu,
mingil moel saadakse Mordorist ja muidu kurjusust võlutute üle
võidu (alternatiivne vaade on näiteks Jeskovilt). Nojah, kuna
tegemist kroonikaga (lool on algus ja lõpp), siis mingil moel
kajastub lahendus juba alguses.
Eks raamatust on raske samamoodi
vaimustuda nagu aastaid tagasi esmakordselt lugedes. Kuid tuleb
tunnustada, et Tolkien oskab eepilist (või mastaapset) maailma luua.
Kõik need lugematud märgid iidsest maailmast, mis oli kunagi nii
vägev; tegelased uitavad rüüstatud varemeteväljal, iga samm
tuletab meelde, millisel vaesel ja lahjal ajastul tegelikult
elatakse, kui nõrgad ja vääritud ollakse – ning milline iidsete
aegade vääriline haamrilöök on neid kohe-kohe maa pealt pühkimas.
Aga eks see on loomulik, minevik on alati vingem kui kaasaeg.
Selge, et nii suure tegelaskonna puhul
on raske oodata, et kõik tegelased joonistuksid välja, nii on
Pippin ja Merry üsna eristamatud kääbikud. Omal moel on tegevus
üsna operetlik – ikka lauldakse ja tantsitakse või ollakse
tundelised. Olen niru lugeja ja pole kunagi suurt viitsinud neid
laule hoolikalt läbi lugeda (kuigi just need olevat maiuspalad!).
Paratamatult meenub lugedes film, mis on teadagi üsna erinevad
ülesehitusega lugu – nii ootasin sinisilmselt raamatu lõpus
Boromiri kangelaslikku hukkumist... aga võta näpust!
„Sõrmus! Kas pole kummaline, et me peame kannatama nii palju hirmu ja kahtlusi nii väikese asja pärast? Nii väikese asja pärast!“ (lk 448)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar