Ajalooline seiklusromaan paigutub eesti
lugeja jaoks ehk veidi ootamatusse aega ja kohta – nimelt on siin
vaatluse all sündmused, mis toimusid 15. sajandi lõpul Rumeenia
aladel, tol ajal oli see piirialaks Euroopa kuningriikide ja Türgi
impeeriumi vahel. Türgi oli oma impeeriumi valdusi Balkani arvel
laiendanud, seejärel vaadati edasi lääne poole, seal seisis vastas
tollane suurvõim Ungari.
(Tõele au andes hakkasin teosele
ajaloolist tagapõhja otsima alles peale selle postituse kirjutamist,
paistab, et Draculea tähtsamad eluhetked on kõik kenasti mainimist
leidnud – lugemisel polnud mul sellest mingit aimu, seega
lugemismudeliks oli seiklusromaan, mitte ajalooline romaan.)
Romaani tegevus leiab aset Valahhias,
kus järjekordne valitseja vürst-vojevood Vlad Draculea on suutnud
alistada oma konkurendid (hukates nii teiste tähtsamate suguvõsade
ülikuid kui nende lihtinimestest alamaid) ja seeläbi võimu
kindlustanud, ning otsustab mõne aja pärast vabaneda Türgile
andami maksmisest (sest prohvetlikult leiab, et teiseusulised on
Euroopale suurim oht jne; ta oli ühtlasi lapsena türklaste käes
pantvangis ja sai hiljem nende abil Valahhiat valitsema; ning muidugi
ta vend...). Vojevood asub ründama Türgile alluvaid naaberalasid,
lootusega, et Ungari ja teised Euroopa riigid teda ristisõja nime
all toetama asuvad. Esialgne edukas tegevus meelitab kohale Türgi
sultani hiiglasliku armee... ent lootused ei täitu, teised Euroopa
valitsejad ei tule appi. Et tegemist on mitme tulise kultuuri
kokkupuutealaga, toimuvad mitmed poliitilised vangerdused, mis
pealtnäha pole just rüütellikud ega rahvusromantilised ehk siis
realpolitik 15. sajandi sellises aegruumis.
Loo peategelaseks on Eestist pärit
palgasõdur Amalric, kes elab kaasa selle valahhide järjekordse
valitseja tõusu ja languse. Orjast saab viimaks rüütel, niisamuti
leiab ta vapustava abikaasa (niisiis on loos armastustki); mehe
seiklused on... verised. Olen lugenud mitmeid vägivaldseid
raamatuid, kuid selle romaani maalingud tollasest sõjapidamisest ja
sellega kaasnevast on tülgastavad ja häirivad. Vahel tundub, et
Kusnetsi kirjeldatu on vägivald vägivalla pärast, autoril oleks
justkui veider rõõm kirjutada koletutest veretöödest ja nende
teostamise detailidest. Eks autor rõhutabki järelsõnas, et ta
eesmärgiks oli (humoorikat) kolekirjandust luua, noh, palju õnne,
arvatavalt on tegu eesti kirjanduse vägivaldseima teosega. Küllap
see au kuidagi rõõmustab autorit, lugejana ei oska seda rõõmu
jagada, kõiksugu piinamiste ja tapmiste kirjeldamistest sai enam kui
kõriauguni.
Jah, huvitav on lugeda autori kujutelma
tollastest oludest. Kõik need reetmised ja intriigid, lahingud ja
kombed. Igas mõttes metsik ja raju värk. Probleem on ehk see, et
tegemist on... vaid (grimdark?) seiklusromaaniga. Või kui pingutada,
siis võiks see olla hoiatuslugu sellest, kui pahad ja jälgid on
kõik teised, kes on teisest kultuurist. Mis toob autori poolt kaasa
üsna tobeda ilkumise ja nö täiskasvanute noku- ja kakanaljad.
Autor seletab seda muidugi 15. sajandi oludega (ajaliselt natuke
varasemasse paigutub näiteks Čechi ajaränd) ja et tegemist on
kolehuumoriga... aga mingis mõttes on see tobe paralleelide tõmbamine
kaasajaga. Omamoodi taies on autori järelsõna, kus muuhulgas eksleb
mõte Konstantinoopoli (ehk tänapäeva Istanbuli) vabastamisest (lk
598) – muidugi, eks seda võib võtta järjekordse paduhuumorina,
kui vaid soovi ja iha. Kusnetsi kirjutatu pärineks oma
mentaliteedilt kui möödunud aastatuhandest (samas, see on ohtlik ja
libe tee, kui hakata kirjandusteose tegelaskõnest eristama autori hoiakuid).
Samas saab öelda, et Kusnetsi
peategelased pole mingid, ee, tüüpilised kangelased. Pahad
tegelased (kohalikud närused ülikud, türklased ja nende sabarakud)
on pahad, siin pole küsimustki. Aga ega „head tegelased“
(vürst-vojevood ja ta ustavad sõdalased) pole vastukaaluks mingid
aatelised asjamehed, vahel on peategelaselgi raske taluda kõiki neid
piinamisi ja tõurastamisi, mis kaasneb külade ja linnade
vallutamise ja lahingutega (kuid nagu näha, siis posttraumaatilise
stressiga harjub – kui oled pühale üritusele kindel). Aga siiski
on eurooplased omad klemmid, tegu on lihtsalt eriti karuste
alfaisastega (ja millised matrossov-tolkienlikud kangelassurmad
tabavad peategelase lähemaid kaaslasi!), kes tegutsevad vastavalt
oma aja tõekspidamiste ja tingimustes jne. Nurjatud, aga omad.
Tuleb tunnistada autori kirge
intiimsemate kehaosade vastu. Nii kiidetakse taevani volüümikat
naisekeha (head tissid ja parajad puusad sünnitamiseks) kui
uuritakse meeste päraku kasutusviise (paremad tegelased kasutavad
seda teibasse ajamisel, pahad aga anaalseksiks). Nojah, ikkagi 15.
sajandi olud jne, aga mõneti on kummaline sellise anaalhuumori abil
„traditsiooniliste pereväärtuste“ eest võitlemine.
Kokkuvõtteks: seiklusromaan täis
valitsejate intriige ja tülgastavat vägivalda (nagu postituse algul
mainitud, ei otsinud ma lugemise ajal mingit ajaloolist
tõlgendamist). Autor heidab ühtlasi arvatavasti kinda nüüdisaja
pehmokultuurile, vastukaaluks seab selle tõeliste meeste kultuuri
(jällegi, järelsõna). Kusnetsi romaanid liiguvad tasapisi kaasaja
poole – kui esimene romaan käsitleb I aastatuhande sündmusi ja
teine romaan Jüriöö ülestõusu, siis nüüd 15. sajandi Balkani
segasest ja julmast sasipuntrast. Õige elu on vaenlastega
võitlemine.
„„Kellele mind müüakse? Kelle haaremisse mind viiakse?“ küsis Ilknur, kes näis olevat saatusega leppinud või siis püüdis lihtsalt hiljutise röövli valvsust uinutada.Amalric mühatas ja vastas, neelates enne alla hõrgu pipratera: „Võin küll olla mõrtsukas – kuigi väärusulise tapmine pole suur patt –, aga mitte kaubelda elusa inimese nagu lojuse üle. Kui sind nägin, sain aru, et sina oled see naine, kelle pean endale saama ja sünnib see ostes, röövides või mõrvates – nii peab juhtuma. Seega pead sa teadma, et sinust saab minu naine, kui sa seda tahad.“ Ja kuigi ta teadis, et loogikaga võis palju põhjendada ning kui seda oli kord juba tehtud, oli rumal vastu puigelda, teadis ta mehena ka seda, et loogika ei tähendanud naistele kuigi palju, kui see just ei aidanud neil oma tahtmist saada.“ (lk 161)
„Vürst-vojevood ei olnud liigselt julm oma meeste vastu ja mõistes teiste kurnatust, ei käskinud neid teibaid ihuda, vaid laskis vangidel lihtsalt pead otsast raiuda ning need lähedal voolavasse jõekesse loopida, et teistel basurmanide paradiisi jõudmine ivakene raskem oleks, ja milline paradiisi neitseist oleks vajanud peatut meest?“ (lk 473)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar