Virgo Sirvi – Surm suitsusaunas: halli papagoi ninanips (2016)

Andra ja Jaan jätkavad taasarmumist, kuigi seekord nad lihalikku kirge ei jaga – politseinik Jaanil on ikkagi juba mõnda aega kodus uuem naine (kes hoolitseb mehe kolme lapse eest) ja ooperikriitik Andra pole täielikult selgusele jõudnud, kuidas sellesse olukorda suhtuda. Kuid naise imestuseks ei varja mees avalikkuses oma sõbralikku või lähedast käitumist ja seda suisa Pärnus endas, kus mees elab ja inimesi mõrvatakse. Selles raamatus on taas tähtsal kohal eelmise teose üks peategelasi, väliseestlasest vanaproua Elvi, kellelt Andra kangutab pettuse abil välja seekordse mõrvajuhtumi lahenduseni viiva niidiotsa.

Lisaks Pärnule satub Andra Saare- ja Inglismaale, niisamuti selgub loo käigus nii mõndagi Andra vanematest. Tegevuse toimumisaeg on ehk hiliskevadel (lk 27), kuigi esialgse mulje järgi oleks eelmise raamatu sündmustest (mis tundus toimuvat suvel) möödunud vaid kuu või kaks. Muusikahuviliste rõõmuks on juttu paarist ooperist ja mõnest muusikust – kas need ooperid on ka reaalselt etendunud, ei oska kahjuks öelda. Aga jah, on ka koletu surmajuhtum, mis nii Andral kui Jaanil vahel une röövib.

Viimaks on Sirvi raamatul kaanekujundus, mis ehk lugejatele silma torkab. Niisamuti on toimetaja, kes võinuks ehk lisada teksti mõned jutumärgid, et nii Andra sisekõnede lõppemist markeerida – muidugi, autor saaks edaspidi esitada tegelaste sisekõnesid jutumärkideta (mis iseenesest pole nii keeruline võte).

Seekordne ooperikriitik Andra lugu on kuidagi... keskmine, mõrvale lahenduse leidmine on selline nagu on ja peale Andra isa loo romaanisarjale otseselt midagi olemuslikku ei lisandu. Lisaks see Andra ja Jaani suhte küsimus – kas autor ei osanud sellega suurt midagi peale hakata (muidugi, iga armusuhe ei peagi lõõmama või lagunema) või on tal plaanis järgmises loos lüüa midagi põrutavat letti. Ei oskagi öelda, kas hoida sellele põrutavusele pöialt või mitte, kord on Sirvi neid juba kõvasti raputanud.

„Tavaliselt ta Jaaniga kohtumisele minnes oma välimuse peale ei mõelnud. Aga Jaaniga Riia ooperikohvikus istudes, oli ta ära tabanud mehe hindava pilgu – Jaan vaatas maitsekalt üleslöödud Andrat seal hoopis teise pilguga, lausa imetlevalt. Andral oli küll tol kirglikul ööl seal Lätimaa pealinnas väike kahtlus tekkinud, et Jaan näeb temas siiani oma elu suurt armastust, kes mudaravilas tapeti. Aga see ei häirinud teda enam. Niikuinii on nende suhe Jaaniga nagu üks lõputult kulgev ooperietendus. Selles on kõike, mis nende suhte värskena hoiab – armukadedust, mõrvasid, ootamatuid elujuhtumeid.“ (lk 99)