27 aprill, 2016

P.I. Filimonov – Sõna jõud (Vikerkaar #3, 2016)

Kelmikas lugu argielu naistürannist, kes on enda teada vooruslik ning teeb mis tahab, kui on tarbinud küllaldaselt head valget veini. Aga mis toimus joobeseisundis, see ei lähe arvesse ning moraalset palet ei kahjusta. On mehi, kes püüavad naise joobeseisundist kasu saada, kuid Simotška puhul polnud miskit kindel (peale selle, et naine teeb nii, nagu tema tahab) – joomasena võis ta ühte heita ihara veinipakkuja asemel hoopis mõne järgmise mehega. Et hommikul virguda taasvoorusliku naisterahvana.

Nojah, Simotška sattus ühel oma reisidest aga idamaale, kus alkoholi tarbimine on keelatud. Kuidas nii, imestab naine, tema on külaline ja külalist ei koheldagi nii nagu vaja? Lennujaamas kohatud Bahram juhatab naise viimaks ühte salaalkoholiga kauplevasse urkasse ning Simotška... no tema peab valget veini saama ja tema ei pea selle eest maksma (ikkagi naine, ja pealegi külaline!). Kohalikud ärikad püüavad teha ähvardada, aga see on väga, väga rumal tegu...

Üsna humoorikas lugu, kus autorile on peamine ehk jutustamismõnu. Milline naine... nagu orkester! Teksti raamiks on idamaine jutustus kohalikule valitsejale sellest keeristorm-venelannast, kes saabub nende maale ja keerab kokku ootamatu segaduse (et siis eesti autor jutustab tänapäeva paigutuva idamaise loo venelannast). Eks seda võib võtta ka hoiatusloona, kindlasti leiab siit intertekstuaalseid vihjeid, kuid jäägu see targematele lugejatele.

Kommentaare ei ole: