19 aprill, 2016

Octavia E. Butler – Bloodchild (The Year's Best Science Fiction 2, 1985)

Lugu sellest, kui maalased on kunagi tulevikus valinud asustamiseks vale planeedi – planeedi valitsemise asemel on sealse valitseva liigi tööriistadeks. See liik... on ehk välimuselt hiiglaslike sajajalgsete moodi, kes/mis oma rõõmuks avastasid, et inimesed kannaksid nende mune ja neist arenevaid vaklu suurema hoolitsusega kui muud loomad seda seni teinud on. Eks sellise koostöö paremaks kujunemine elas üle mitmeid muutusi, loo toimumise ajaks on “sajajalgsed” leidnud, et munade seisukohast on kõige parem, kui inimestel on oma reservaadis teatud vabadus (perede koos elamine, vabatahtlik partneri valik, kodumajapidamine) ja kui nad harjuvad “sajajalgsetega” maast ja madalast koos olema.

Mida aga “sajajalgsed” ei soovi, et need inimesed, kes putukamunemisega kokku ei puutu, ei teaks suuremat sellest... protsessist, kuna see mõjub nõrganärvilistele inimestele üsna närvutavalt. Käesolev lugu ongi sellest, kuidas “sajajalgsele” kuuluva pere majapidamisse satub, ee, kasvatusvaludes mees (mehed on peamiselt munakandjad, naised on jäetud inimsoo taastootjaks), kelle sees on tõugud munadest väljunud ja asunud valimatult sööma inimese sisemust – ühesõnaga, pere juures resideeruval “sajajalgsel” tuleb kõhust päästa väiksed vaglakesed ning selle operatsiooni käigus ka loodetavasti mehe elu. Loo peategelane, kes pakub end abiks, on oma pere “sajajalgsele” abiks, ning kogetu sunnib teda revideerima oma arvamust valitseva liigiga koosolemisest...

Tore visioon sellest, kuidas inimesi... koduloomade või sünnimasinatena kasutatakse, milline on olnud selle protsessi evolutsioon (algul “sajajalgsed” ei mõistnud, kuidas inimesed kõige kasulikumalt tööle panna) ja mis võiks selle loo valguses selles sümbioosis edasi saada. Ja noh, kuidas inimesed ise sellisesse sünnilooma staatusesse suhtuvad, millised pinged kaasnevad ühe või teise valikuga. Mõneti õudne lugu.

Kommentaare ei ole: