"Mida kõike ei õpi, kui talvel ei maga!"
või
"Hernesupp on toitev söök perele."
Iseenesest on tegu raamatuga, kuhu raamjutu sees on topitud hulganisti jutte ja luuletusi, nii et lastekirjanduse kolm vaala - jutud, luuletused ja lapsesõbralik lugu - on kõik ühes rõõmuga loetav. Vaarisa ja Boyd jutustavad üksteisele lugusid - olgu, vaarisa hulga rohkem - luuletavad koos ning elavad sõbralikku helget sadamalinnakeses elavate endiste, praeguste ja arvatavalt tulevaste meremeeste (jah, täiega mereMEESTE, vanamoeliselt seksistlik, ent see ei häiri) elu.
Millal sündmused toimuvad? Raamatu originaal on ilmunud 1959, nii et vast veidi varem. Ent lugedes pole sellest aru saada - samamoodi võinuks mu meelest asjad juhtuda nii 1939 kui 1979 aastal.
Isegi 1919 poleks võimatu. 1989 ... siis vist mootorpurjekas enam veider uudne asi poleks.
Selline ajatu hõnguga raamat. Asjad juhtuvad vanasti, aga kui vanasti, pole õieti aru saada.
Et lood ja luuletused on kõik keelega seotud, ei olnud mu jaoks tunnetatav ei lapsena ega ka praegu. Teoreetiline raam on nii teoreetiline, et seda ei märkagi - miks ja kuidas peaks olema tuhtjala graatsiline kõnnak olema seotud vana kastanipuuga kaugel orus, Napoli kuninga või liivakastiga, mis nõuab luuletusi? Rääkimata porisevast üla-memmest, neljast kuldkalakesest või grokki armastavast mustalokilisest alt-vanaisast.
Üks päris hea avastus veel: ükski vähegi tähtsamatest raamjutu tegelastest pole korraga lapseeast väljas ja alla 60 aasta vana. Normaalsed täiskasvanud peaaegu ei puutu asjasse, ainult vahel harva vilksavad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar