“Mul on niisugune kahtlane tunne, et minu aeg minna Taevase Isa palge ette on varsti käes, kuid ta nagu tahaks, et ma enne lunastaksin pileti, milleks on ilmselt vist see raamat, sest nüüd, kus ma olen paljusid senitundmatuid asju hakanud mõistma ja paljusid asju hoopis uuest aspektist nägema, kaldun arvama, et see kohutav elamise kiirus, paikade ja inimeste ning töökohtade vahetus oli vaid selleks, et mulle näidata võimalikult rohkem elu ning viia mind kokku väga paljude suurte ja huvitavate isiksustega. See kõik oli selleks, et ma kunagi jäädvustaksin järeltulevatele põlvedele paljude toredate inimeste mälestuse. Samas peaks see raamat minu elu kaudu näitama ja õpetama, kuidas võib, kuid ei tasu elada.” (lk 3)
Ja hoiatuseks on raamatukaanel wiiraltpõrgulik hetkeke. Naljakas, kuidas raamatu algul jäi justkui mulje kõvast usklikust mehest, ent raamatu edenedes võetakse jumala nimi suhu siis kui tekstis meenutatud elavatele ja lahkunutele soovitakse edaspidiseks kõike head; mingist usuelust osalemisest pole juttugi, ja noh, eluolu on ikka päris jumalavallatu, rääkimata mitmest enesetapukatsest. Nõukogudeaegne seikleja ja elumees, kes vaatab heldinult tagasi 70.- ja 80ndatesse (arvatavasti minuvanused vaataks sama heldinult 30 aasta pärast hullumeelseid 90ndaid ja praegust glamuurset kümnendit). Vaimustav on lugeda, kuidas see ettevõtlik mees vahetas töökohti nagu sokke, ja noh, kui elulained üle pea lõid, leidis ta ikka tee Seewaldisse olukorra rahustamiseks. Totter on lugeda tööpäeva hommikul, lõunal ja õhtupoolikul väikse klähvi võtmisest. Totter on lugeda tolleaegsest elust kaubandusvõrgus. Totter on lugeda, kuidas omaalgatuslikult varustati tehaseid tööks vajalikuga (sest Lond oli vahepeal ka ametlik metalliärikas ühele ettevõttele). Totter on lugeda, kui enesestmõistetav on riigi tagant näppamine. Vaesed inimesed, pidid nii palju mitteametlikke inimsuhteid ülal hoidma, et tollast naturaalmajandust püsti hoida (kui palju siin lauses irooniat on, jäägu lugeja otsustada).
Kui algul tekitab kirjutatu lugejas mõningast segadust (et millega siis ikkagi tegemist on?), siis hiljem muutuvad Londi täisea meenutused igati huvitavaks. Intrigeeriv, kui palju raamatus mainitud inimestest on selle tekstiga tuttavad, mida nemad sellest arvavad, mida nemad mäletavad? Vahel muutuvad mälestused natuke seosetuks – kui tekstis põigatakse tagasi noor- või lapsepõlve ja hakatakse lahti seletama mõnd konteksti, mille tähtsus vast ennekõike autorile endale tähtis on. Noh, igatahes võib kindlalt väita, et Lond oli omas ringkonnas (sahkerdajad-mahkerdajad) üks kõva nalja-, napsi- ja naistemees. Lond ei häbene ka tunnistada, et korraks väikselt ka koputamisega tegelenud (lk 62jj), aga tema kiituseks tuleb öelda, et tema oli üks neist, kes ehitas Rataskaevu tänava praeguse rataskaevu (lk 64-65).
Huvitavalt kahepalgeline on sõna “jobi” kasutamine pealkirjas, aastatetaguses koolipoiste slängis oli sel mõneti teine tähendus kui siin raamatus autori poolt kasutatud.
“Pilt Helmist oli nii masendav, et mu kolme ja poole aastane poeg läks toast välja trepi peale mind ootama. /-/ Olin koos pojaga päris masendatud meeleolus, kuid õnneks oli meil autos rotveiler Lotti, kes ei andnud tagasiteel suuremat mahti mõtlemiseks.” (lk 5)
““Uusimast ajast” edasi muutus ajaloo õppimine mulle täiesti vastikuks. Ma ei teinud õpikut lahti muuks, kui vaid selleks, et sodida täis need vastikud lõustad, kes sealt vastu vahtisid. /-/ Minu arusaamine toetus tõsielulistele faktidele, mida olin kuulnud emalt ja lugenud raamatutest nagu näiteks A. Kivikase “Nimed marmortahvlil”.” (lk 11)
“Kümnendas klassis armusid lootusetult oma klassijuhatajasse. Ta oli väga kaunis ja temperamentne naisterahvas, kelle abielu oli lõhki abikaasa joomarluse pärast. 33-aastane. Hiljem on vanus 33 saanud mulle mitmel korral saatuslikuks. Esimene naine, keda ma kallistasin, oli 33. Teine seaduslik abikaasa oli tutvumisel 33. Viies seaduslik naine ja minu ainukese poja ema oli tutvumisel samuti 33. Ning kui palju vahepealseid armukesi on ikka olnud 33. Minu meelest on vanus 33 kõige ilusam naisterahva iga. Naine on siis õide puhkenud roosinupp. Ta on oma täiuslikkuse tipul, omandanud õrnad, ümarad, pehmed vormid. Ihu on parajalt prink ja vormikas ning naine oskab olla nii võluvalt sarmikas ja õrn. See on iga, mil tõeline naine oskab panna meest sulama nagu vaha, ja oskab siis teha temaga, mida heaks arvab. Samuti on ta voodis saavutanud meisterlikkuse. See on muidugi minu individuaalne arvamus, kuid usun, et tõelised gurmaanid ühinevad minuga.” (lk 22)
“Tegin tule pliidi alla ning istusin laua taha “Reklaamlehte” sirvima. Järsku jäi pilk pidama kuulutusel, kus kirjandushuviline neiu kirjasõpra otsis. Mõtlesin, et kuna ka mina olen juhuslikult sama pisikuga nakatunud, siis võiks täitsa põnev olla kirjavahetuses. Väljavaated õnnestumiseks olid tühised, kuna neiu võis ju aasta jooksul elukohta muuta, naiseks saada, abielluda.” (lk 48)
“Hakkasime kiirelt ja hoolikalt pulmadeks ettevalmistusi tegema. Kõige tipuks selgus paar kuud enne seda tähtsat päeva, et mu mõrsja on õnnistatud olukorras. See tegi mind topeltõnnelikuks, sest, nagu ma varem mainisin, armastasin lapsi väga ja olin kogu aeg unistanud oma lapsest. Ma arvan, et kui ma oleksin sündinud naisena ja leidnud korraliku mehe, siis ma vist polekski muud teinud kui aina sünnitanud.” (lk 50)
“Tal oli viinalao juhataja koht vaba ning pakkus seda mulle. Hiljem, juba süsteemis sees olles, pidi olema võimalus baarmaniks edasi õppida. Täiesti loomulikult ma kohe nõustusin. See oli taas süsteem, kus raha liikus. Mina polnud kunagi harjunud palgast elama.” (lk 56)'
“Andsin raamatupidajale tema osa ning ülejäänu eest ostsin Niinale kulda, sest olime otsustanud abielluda ning Harkovisse elama asuda. Tegin kolossaalseid ettevalmistusi Harkovisse minekuks. Kõigepealt otsustasin minna puhkuse ajal kohapeale olukorraga tutvuma. Saatsin pagasiga ette mitusada kilo produkte: liha- ja kalakonserve, võid, tatart, konservpiima ja palju muud.” (lk 58)
“Arstiks osutus üks valgevenelanna, minu jaoks võrratu figuuriga daam oma parimais aastais. Midagi ligilähedast Niinale, kuid tunduvalt suurema rinnapartiiga. Kui ta mu poole kummardas, nii et ma kaeluse kolmnurgast sain sisse piiluda, oli mul vastupandamatu soov ta kohe rajalt maha võtta. Aga kuna ma suisa füüsiliselt vihkan vägisi magatamist, siis suutsin ma end taltsutada ning otsustasin selle kindluse hiljem vallutada. Mulle meeldib kohutavalt kindluste vallutamine piiramise teel. Kunst on viia asi nii kaugele, et kindlus ründab ise ja seejärel kapituleerub vabatahtlikult.” (lk 63)
“Kõik oli muidu kena, ainult üks viga oli: noku tõstis pead. Üritasin küll vanemõde Luule Liivile auku pähe rääkida. Elasime vastakuti ja püüdsin talle selgeks teha, et see on täiesti mõistusevastane, kui kaks head tootmisvahendit tegevusetult seisavad ja roostetavad. Mis oleks kui koopereeruksime ja moodustaksime artelli. Kinkisin talle selle mõttega sünnipäevaks isegi kuldsõrmuse, kuid tema vastu, et “ase”, ära jama. Teist nii tuima inimese sõpra pole ma elus kohanud.
Õnneks Aino Vetemaa, hea inimene, nägi mu piinu ja tal hakkas hale ning ta pakkus oma abi. Tal tütar Ääsmäel ning tütrel tore vaba ja vallaline sõbranna. Ainult siidipükste eest oli nõus meid kokku viima. Lubasingi suure hädaga talle need siidipüksid, kui asi tõsiseks peaks minema. Ja läkski nii tõsiseks, et 24. septembril ostsin talle siidipüksid ära, head Marati omad olid.” (lk 67-68)
aegade aeg
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar