“Taas kord oli ta sattunud võimatusevõimaluste maailma, kuhu sisenetakse teadmata teel, kuid väljutakse enese kaudu, mitte enam endana. Tolle maailma inimesed ja sündmused jätavad ebaendasse sügava soovi elada ebamaailmas ning armastada kõike ebatavalist.” (lk 184)
Viimati tundsin lugemisebamugavust Ballardi “Unenägude täisühingut” ja Pavici “Kasaari sõnastikku” lugedes, selle raamatu puhul meenus sama tunne – teksti loomine näib huvitav, tekst on silmatorkavalt mänguline, märgid viitavad heale omapärasusele, aga ei suuda tekstiga kaasa minna, enda lugemiselamust luua, oma juhmus ja tuimus hoiab fantaasiat vangis. Millest on tõsiselt kahju (jajaa, enesele tuha pähe raputamine on ikka tore tegevus). Võibolla oli viga “Delfiinide teed” lugeda öösiti enne magamaminekut, ikka ajavahemikus millalgi 1 ja 2 paiku, vahel kergelt purjus, vahel möödunud päevast tundetu käntsakana. Tõsi, viimased 30 lk sai loetud hoopis kohvikus, siis leidis kohe nii mõndagi tsiteeritavat. Nii vist ei ole sobilik potentsiaalselt head raamatut lugeda, praegu sai liueldud vaid mõnel sõnanaudingul, tegevusest suurt aru saamata.
Eesti kirjanduses on kaks autorit – Baturin ja Kruusvall – kelle loomingu suhtes tunned mingit respekti, ise vaevu mõnd nende raamatut lugenud. Ikka mõtled ja mõtled, et üks hetk võtad end kokku ja hakkad nende tekste lugema. Kui täheseis on paigas, kui oled selleks küllaldaselt küps või rahunenud. Nii on aastaid kuskil ajusopis istunud märguanne, et tuleks Baturini “Kartlik Nikast” kindlasti lugeda, aga seni veel mitte, ootan seda üht hetke, tõuget, äratundmist et nüüd võiks raamatu avada.
“Ülihästi keelt valdav Caca oli jutuga enam kui napp.” (lk 165)
Teos jaguneb kolmeks, moodustades justkui kõigile tuttava skeemi tees (“Lasuuria sinisilmade rannik”) + antitees (“Delfiinide tee”) = süntees (“Tundelein tundeleid”). Endale oli lähedasem lugeda antiteesi, seal kolksus tekst peas kergemini kokku, polnud nii hüplevat tekstimaailma kui esimeses ja viimases kolmandikus. Ausalt öeldes esimene osa lõigi kohe lugemist alustades jalad alt, tekitas tõrke, ajul jäi hapnikust puudu – noorenev ja feminiseeruv Sonora, itaallane ja poksija, väga palju jäi segaseks, tekst ületas aimatavuse piirid. Esimene osa meenutas mõnes mõttes Acid Mothers Temple'i varasemate plaatide muusikalisi oopusi – toimub oma kümme minutit kestev monotoonne ülesehitus, et siis äkitselt Suureks Pauguks lahvatada, ainult et selle raamatu puhul toimus pigem rahunemine, algas järgmine osa. “Delfiinide tees” oli vähemalt vähem tegelasi, tekst seetõttu jälgitavam, kujutluspildid tekkisid selgemad ja liikuvamad. Inimkonnast eemale rebenenud Delfiinikarjus asub täiskasvanunedes enda loogilisemat maailmapilti kokku panema, end otsima delfiinide ja inimeste vahele jäävas lõhes. Kolmas osa kippus mulle olema jälle segasevõitu, tõsi küll, nüüd oli taskus olemas kogemus esimesest osast, seega jäid jalakesed enamvähem kindlamale pinnale. Palavikuline ooperiprojekt hakkas meenutama juba üht teist varem blogitud raamatut. Aga miks Dohtor ja Sonora ja Pinizzimo mõnes kohas saladuslikult vait jäid, seda ei saanudki teada. Huvitav oli lugeda peale raamatu lõpetamist netis leiduvat sisututvustust, ütlemata rumal tunne oli enda madalalaubalisuse pärast, aga noh, nagu varem öeldud, püüan millalgi uuesti seda pähklikest ragistada.
Niisiis, vaja on eelarvamustevaba lugemist, lihtsalt tekstiga kaasa loovida, mitte kramplikult jälgida narratiivi, lugeda edasi, lugeda tagasi, sukeldada ja lebada, mitte end tagant sundida. Seda ma seekord ei suutnud. Loodan, et see oskus, tunne pole minust kadunud.
“Vastu ööd, mil baar tühjenes ning lae alla jäi hõljuma sinkjas suitsuvinu, ei suutnud Sonora baaripukilt tõusta, et minna trepist üles. Teda tegi valvsaks ning hoidis paigal mingi häiriv heli. See tuli Dohtori poolt, kes lebas näoli letil, kõrvu alkohoolikust sipelgaga, kes purjutas limiidita likööritilga juures, kuid ei joonud kunagi selle masendava määrani nagu tema kõrval lebav oietu inimene.” (lk 177)
raamatumaailm
päevaleht
õhtuleht
looming
sehkendamine
mõned varasemad intervjuud
vabar
maaleht
postimees
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar