“Mul on kogunenud väga palju muljeid ja mõtteid, kuid kahjuks ei saa neid väljendada, sest elan väljaspool oma kodanikuõiguste ja -kohustuste normaalset korraldust. Seepärast pean paremate aegadeni edasi lükkama kõik, mida ütlema pean. Sest aeg ju töötab minu kasuks, s.t. hävitades mu isikliku saatuse, kinnitab ta paljukordselt ja igakülgselt mu mõtete ning ideaalide õigsust. Kui palju kaotusi, piinu, kannatusi on mulle osaks saanud, ja ikkagi olen ma väga rõõmus, et tuleb palju näha ja tunda, et tuleb õitseda ja surra. Minu jaoks jääb elu alati imepäraseks ja võluvaks nähtuseks.” (lk 51, juuni 1957)
Raamat, mida ilus ja kultuurne riiulisse panna. Kõrvuti Enno, Visnapuu, Rummo, Viidingu jt luuletellistega. Kogumik varem ajakirjanduses ilmunud kildudest ja mälestustest, seega on raamatul ehk antoloogiline väärtus. Olemata suuremat Alliksaare-huviline ei leidnud siit suurt midagi, miks Alliksaare müüti kuidagi täiendanuks või lisatähendusi andnuks. Mõneti võiks arvata, et on tekkinud natuke vildakas mälestuspilt, kuna temast kirjutavad eelkõige tolleaegsed noorluuletajad. Nojah, nüüd oleks palju nõuda, et Alliksaare enda generatsiooni inimesed miskit oleks kirja pannud, vahingutanud.
Raamatu huvitavam osa ongi ehk see, mis Alliksaar ise kirjutas – kirjad Eino Lainvoole ja toimikutest pärit seletuskirjad.
tõnise lugemispäevik
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar