“Kuhu külas kiiret? Kiirronge ei käinud ja metrood polnud ka plaanis ehitada. Kas puistad kanadele terad ette pool tundi varem või hiljem, pole kellegi asi. Või teisisõnu – see on sinu ja kanade omavaheline kokkulepe. Muidugi, kui oleks pastor, saaks kõik asjad lahendada operatiivselt ja asjalikult. Saaks tõe kätte.” (lk 9)Maakogudusse saabub üle pika aja noor pastor perega ja paneb sõna otses mõttes külaelu keema. Meelad tundedraamad nagu mehhiko seebis, aegajalt vajutakse teiste meeste-naiste embusse või suisa juhtub abielurikkumisi. Kui nüüd jäi mulje kui mingist satanistlikust orgiast kuskil Eestimaa kolkas, siis niisugune raamat see siiski ei ole. Tegemist on kristliku romaaniga ja tegelased usuvad üldiselt jumalasse. Aegajalt juhtuvad moraalsed apsakad on lihtsalt armastusevajadus või lähedusepuudus. “Tahtsime kõike paremat, aga välja kukkus ikka nii nagu alati, nagu üks töllpoliitik on öelnud. Kui algul ei saa lugemisega rea peale (no mida, selline kristlik jama!), siis pärast ei saa pidama (mida paganat seal veel juhtuda võib?). Deus ex machina lõpplahendus üllatab ja ei üllata ka.
Raamat on kirjutatud lihtsas ja arusaadavas keeles, ehk suisa mingil moel rahvalikult – niivõrd kui kristlikus romaanis võimalik. Illustreerivad näited elust on vürtsitatud jumalausuga. Tegemist on nagu reaalse elu kulissiga – autor loob oma nägemuse järgi maailma, mis mulle tundub tühja, õõnsa, potjomkini külana – soov näha maailma nagu see olla võiks (õnneks toob autor välja nii head kui halvad küljed), aga see mõjub ebausutavalt, noh, kristlikuna või moraalilugemisena. On ka üksikuid groteskseid hetki – nt naine ostab vibraatori ja erootikapoe montöör proovib/seadistab kohapeal seadeldise sobilikkust, nii naine kui montöör saavad orgasmi (lk 48) – jumal teab, miks selline labasus oli vaja sisse tuua (jajaa, tänapäeva ühiskond on üldiselt hukas jne). Kui järele mõelda, siis on raamat omamoodi põnev ühendus didaktilisest ja tiirasusest, põimumine ja lahknemine.
Veidruste hindajatele kindlasti meelepärane raamat. Ja naistekate lugejatele samuti.
“Jah, aega peatada ei saa. See hetk, mis praegu on, saab sekundi pärast minevikuks, seda enam tagasi ei saa. Niimoodi tulevikule vastu minnes ja iseennast minevikule kaotades me elamegi siin maailmas. Ja kui me ükskord kaome, siis räägivad meist ainult meie teod. Kui räägivad. Võib ju elu ka nii ära elada, et meid unustatakse kohe. Millised teod on need, mida mäletatakse ka aastate pärast? Ilmselt on need südamest tehtud armastuseteod. Armastus ei hävi ilmaski, armastus on tugevam kui surm, armastus on... Jumal. Jumal on armastus. Aegade lõpuni.” (lk 136-137)
Om mani padme hum.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar