Alustada tuleb tõdemusega, et käesolev on esimene ja loodetavasti ainuke Christie raamat, mis mulle üldse ei meeldinud. See on segane, keeruliselt jälgitav, tegelased ei jäta elusat muljet, alguse saanud viited ja teemad ei leia lõppu, liiga palju jääb lahtiseid otsi ning lõpplahendus ei ole mingi lahendus, vaid kogu raamatule iseloomulik lihtsalt järgnev, eelnevatega nõrgalt seotud episood. Lisaks kõigele ei haaranud see teos enda külge, ei tekitanud huvi, ei veetnud minu aega meeldivalt ära, ta oli tüütu ja segane ning ebavajalik.
Teema oli poliitiline, tegu salaplaanide ja vandenõudega, sügavuse tekitamiseks oli sisse seotud kirjanduslikke motiive, viiteid, tuntud fraase ja sentenseid. Esiteks oli romaani teemaks ülemaailmne uusnatslik revolutsioon, keegi võitles selle vastu, ilmselt oleks võinud kahtlustada, et keegi oletatavatest headest peategelastest ka selle poolt, aga raamat lõppes hoopis uue teemaga ehk teadlaste maailmaparanduslik töö, tõstatades nõrgalt eetilisuse küsimuse, aga nagu öeldud, episoodiliselt, kaduvalt ning väga põhjendamatult ja kaootiliselt seotult eelneva raamatu teemaga. Ja vabandust, aga esitatud dialoogid kõlasid naiivsetena, täiesti ebareaalsete ja kunstlikena oma lihtsakoelisuses. Ausõna, lugedes muutus süda neist halbustest nii raskeks, et pani valjult ohkama. Olgu, oleks veel väga palju negatiivset selle teose kohta välja tuua, kuid kas sellel on mõtet? Ei. Sest põhjendan nii…
… raamat on kirjutatud aastal 1970, st siis, kui autor oli 80-aastane. Võib-olla ei ole ilus nii ühekülgset seletust anda, aga tegelikult on üsna tõenäoline, et kõrge iga ei mõju just kõige vaimuergutavamalt ning viljakamalt sidumaks loometööd loogilisusega. See raamat on hoopis midagi muud kui tegelik Christie. On lihtsalt hämmastav ja ühtlasi masendavseda kõike märgata.
wikipedia
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar