“HD-mees nuttis, nagu vaid keskealine mees nutta võib, ehkki oli sisimas inseneri õhkulennanud bemari pärast salamisi õnnelikki. Siis hakkasid mälupildid esile voogama. Lapsepõlvesuved, kui teistel olid võrrid ja HD-mehel polnud. Elufilm jooksis silme ees: jalgrattakuller suurtükiväes, süütuse kaotamine 31 -aastasena, laste sünd, negatiivne isadustest, abielu, ühes riieldud mesinädalatega Viking Linel, naine põgeneb Lõuna-Aafrikasse, naine naaseb Lõuna-Aafrikast, lõplik harmoonia, lahutus, lähenemiskeeld ja hooldusõiguse äravõtmine.” (lk 46)Raamat pole just huumori kõrgpilotaaž, vabandan, kui ei saa aru võimalikest siseringi kildudest. On naerukohti, aga üldiselt klišeelik tekst – et kuidas keskealine mees keskeakriisi lahendab (peategelane pole just maailma säravaim isend). Idee järgi siis tegemist irvitamisega keskealiste wannabe tsiklimeeste enesetõestamisest (sisutühi heaoluühiskond, mis muud). Lugedes tekkis tunne, et kas tõlge lonkab või autor pole suurema kirjutamise andega. Soome släng on jäänud tõlkes väga soomelikuks (nojah, samas pole mul tsivilistina suurt aimu siinsete tsiklimeeste žargoonist), nt Vuorinen sai paremini eesti keelde “kodustatud”. Hea pähkel on peategelase ingliskeelset kõnelemist endale mõistetavaks teha (siin ehk tõlkija suurt ei muutnud soomekeelset originaali?), sellist pidžinit just igapäev ei loe.
Aga noh, vennasrahva raamatuid ikka tore lugeda.
“ - Mi repoorn Marlon Brandy. Mii nüü vailt van.” (lk 91)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar