Päris elavalt ja hästi kirjutatud proosakogu nooremapoolse kultuuritöötaja suhetest ja põrkumistest välismaal ja kodumaal välismaalaste ja kodumaalastega. Kultuuriväärtused, kulinaaria, kepihimu. Igati naksakas proosa, terav ja mõtlemist ärgitav; naine kui nõrkade meeste hirmuunenägu, ühesõnaga – priima. Parimateks ehk nimilugu ja “48 tundi”, nõrgemad tundusid vast “Kunstimuuseumis” ja “Glabro”. Vaatan, et lehearvustustes on toodud võrdlusi Viidingu viimase proosaraamatuga, tõepoolest võib see olla nii, Kangro on kindlasti loetavam. Näpuotsaga naisskandaalsust ja haritlaste vabameelsust, mida veel ühelt raamatult nõuda. (No kui, siis see gorillakaan on kole.) (Mitte et gorilla ise oleks kole, lihtsalt kaan on selline, et ei kutsu lugema.) (Miks Itaaliast ei tule head muusikat? My Cat Is An Alien võibolla, aga pole eriti tutvuda ja huvituda suutnud sellest veel.)“Selle Gloria Gaynori loo ajal otsustasin, et kutsun Olle tantsima. Noormees keeldus: ta olevat juba liiga palju õlut joonud, et adekvaatselt jalul püsida. Vaatasin ta sõpru, ka nemad paistsid kultuursest joomisest üsna küpsed. Andsin endale aru, et selles seltskonnas mulle tänaöist tibu polnud. Need olid seda sugugi mitte haruldast tüüpi mehed, kes tahavad pigem turvaliselt omavahel juua kui juhuseksiga riskida. Nende loomusättumused hoiavad muidugi maailmas ka palju halba ära, seda ei saa salata.” (lk 158-159)
kiiksu lugemisarhiiv
bukahoolik
sehkendamine
danzumees
vikerkaar
ekspress
sirp
trakyllmaprokrastineerinj2lle
segane maailm
nloeb
lugemissoovitus
2 kommentaari:
*kaas
tõde, keel longab.
Postita kommentaar