See lugu on hea juba kasvõi seepärast, et algab Tartus. "Ajudraiveri" lugemise järel olen ma varasemast veelgi tugevamini veendunud, et rohkem lugusid võiks saada alguse Tartus - või siis Jõgeval, nagu
Maniakkide Tänava "Newtoni esimene seadus". Põhjendan seda vast allpool. Niisiis, lugu algab Tartus. Felix on eimillegi poolest eriline itimees, kes kaanib ennast elukaaslasest lahkumineku puhul täis, satub pohmakaga töö juures sekeldustesse, kaanib ennast uuesti täis ja saab autoõnnetuses surma. Oma suureks üllatuseks ärkab ta paradiisis, mis tundub talle iseennast tundes väga kahtlasena, ning tema kahtlused leiavad õige pea ka kinnitust: selgub, et paradiis on kõigest ootesaal surnust elluäratatud inimestele, keda ootab ees uus elu teispoolsuse virtuaalmaailmades (just nimelt mitmuses - valida on näiteks koguni kolme erineva Tartu vahel!).
Edasi läheb asi puhta pööraseks. Osutub, et virtuaalse teispoolsuse on loonud tehisintellekt Nohup (tema nimi, olgu öeldud, tähendab üht Unixi käsku), kes
filosoof Nikolai Fjodorovi ideede mõju all otsustab kõik kunagi elanud ja surnud inimesed taas ellu äratada. Selleks laaditakse nende teadvus surmahetkel kosmilistesse serveritesse. Felixi elluäratamise hetkeks on Nohup ise kadunud, kuid tema üritus elab edasi. Tõsi, normaalsele tarkvarale omaselt püsib kogu see kupatus koos (metafoorse) nätsu ja MacGyveri teibiga, mis meie vaatenurgast aga läbinisti hea, kuna sellest tekib süžeed käigus hoidev pinge. Veatud, täiuslikud maailmad oleksid läbinisti staatilised, igavad - pole sugugi juhuslik, et utopistidel oma ideaalse linna või ühiskonnakorralduse kirjeldamise järel reeglina loomehoog raugeb. Sedasama adus kahtlemata Arthur C. Clarke, üks mu ammustest lemmikuist, kelle ideaalses linnas ("Linn ja tähed") peab alati tegutsema mõni Narr, kes oma vempudega selle harmooniat rikuks. Ja muidugi aduvad seda ka Jansi virtuaalmaailma mässumeelsemad elanikud:
Sa oled liiga vähe aega surnud olnud, et mõista, kui staatilised on siin kõik asjad. Kui ma elus olin, tundus maailm samamoodi hukas olevat, aga vähemalt oli lootust, et asjad liiguvad paremuse suunas. Leiutati igasuguseid imeasju. Vedurid, aurulaevad ja meditsiin arenesid nii, et mühises. Avastati elektri saladused, kõikjal linnades särasid laternad, kinematograaf, telegraaf... Aga mis lõpuks juhtus? Ära tapsid nad lõpuks selle põneva maailma oma arenguga. Uudishimu oli see, mis sai inimkonnale saatuslikuks. Ja nüüd me siis ulbime maailma kõige keerulisemas masinavärgis. (lk 115)
Järeldused, mida taolisest tõdemusest tehakse, on suhteliselt aimatavad, kuna see kõik on lõpuks igast düstoopiast tuttav. Mida teha? Loomulikult tuleb minna jumalaid kukutama. Mis on toredasti tempokas ja pöörane, nii et muheda meelelahutuse otsijal ei tule kahtlemata pettuda (mu meel sai päris põhjalikult lahutatud). Pettuda võib poeetiliste kõrguste ja eksistentsiaalsete sügavuste otsija, aga sel juhul on ta romaanile lähenenud väga valede eeldustega. Kuigi põnevaid mõttekäike ja psühholoogilist varjundirikkust tuleb siingi ette - Fjodorovi usk, et ellu tuleks äratada kõik surnud, leiab Jansil, ma ütleks, täiesti kinnitust, sest nagu osutub, võib isegi kõige tüütumana näivast tegelasest lõpuks asja saada.
Niisiis, miks võiks rohkem lugusid alata Tartust? Igal heal lool peab olema oma kiiks. Ja see kiiks on omamoodi nõrk koht reaalsuse koes, millest veidi sikutades maailm (ja koos temaga muidugi lugu) hargnema hakkab. Ja harutamisega on sageli hea alustada just kusagilt lähedalt, kuna mida lähemalt harutama hakata, seda suurema tüki enne oma või koguni inimvõimete piirini jõudmist lahti jõuab harutada. Joel Jans on küpsenud täitsa heaks harutajaks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar