Päris hea fantaasiakirjanduse kanti lugu naisest, kes võis merelt … torme süüa. Mis tollases ühiskonnas oli igati kasulik omadus, millega elusid päästa või varandusi koguda. Muidugi, et selle oskuse tabamiseni jõuda, pidi Leevi maksma kallist hinda ning loobuma tavalise külanaise elust (kuna noh, inimesed kartsid teda).
Leevi elatuski annetustest ja tormisaagist (temal oli õigus esimene valida selle hulgast, mis randa jõudis), ta sai niimoodi endale koguni uppunud mehe. Aastad mööduvad, elukord muutus. Meri kogus julgust, et naisega uuesti vastakuti astuda.
Traditsiooniliselt võiks seda õieti pidada etnoõuduseks (umbes nagu hiljuti Loomingus ilmunud tekstid), põhimõtteliselt on päris huvitav, millise suuna on autor endale ette võtnud, siit võiks midagi õige meeldivat välja kooruda. (Ahjaa, hiljuti avaldas Taavet jutukogu, mille sisut pole mul küll halli aimugi.)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar