Andrus Kivirähk – Isa sokid (Kaka ja kevad, 2009)

Oli laupäev. Ema pesi põrandat ja avastas voodi alt isa sokid.

“Kuule!” hüüdis ta. “Miks su sokid siin vedelevad? Tule ja vii pessu!”

Isa tuli köögist, kükitas ja üritas sokke voodi alt välja õngitseda. Aga sokid olid väga sügaval ja isa ei saanud neid kätte.

“Ma pean harjavarre tooma,” ütles ta, aga kohe oli jaol Pille.

“Isa, ma ronin ise voodi alla ja toon su sokid ära!”

Ja juba ta viskuski kõhuli ja vingerdas voodi alla.

“Noh, kas said kätte?” küsis isa. “Ära pead ära löö.”

“Tule välja!” käskis ema. “Ega sa kinni ei jäänud?”

“Isa,” kostis voodi alt Pille hääl. “Nendel sokkidel on muna.”

“Mis tähendab muna?” imestas isa. “Sokkide sees on muna?”

“Ei, mitte sokkide sees, nende kaisus!” seletas Pille. “Väike täpiline muna. Ja nad näksivad mind, kui ma seda muna tahan ära võtta. Ma arvan, et nad on selle muna munenud ja nüüd hauvad.”

“Mis rumalus see on!” turtsus isa ja pressis ennast kah suure vaevaga voodi alla. Kaks sokki lebasid päris seina ligidal tihedasti keras. Ja nende vahel nägi ka isa tillukest pruunide täppidega kaetud muna.

“No kuidas see siia sai,” pomises isa ja tahtis muna ära võtta. Aga niipea, kui ta käe välja sirutas, hammustas üks sokk teda pöidlast.

“Ära kisu, las nad hauvad seda!” õpetas Pille. “Nii armas munake! Ei tea, kes sealt seest pärast välja tuleb?”

“Nii juhtub, kui sokid voodi alla vedelema jäetakse!” ütles ema, kes oli kah voodi alla pugenud. “Nad hakkavad munema! Ega nüüd pole midagi muud teha, kui oodata. Ei sobi ju nende pesa ära lõhkuda!”

Nii jäigi. Sokid haudusid oma muna ja sahistasid öösiti voodi all. Pille roomas neid iga päev vaatama. Sokid harjusid temaga ning lubasid ennast silitada. Ka isa käis sageli voodi all.

“Need on ju ikkagi minu sokid,” seletas ta ning pakkus neile küpsist. Aga sokid ei tahtnud süüa, vaid tõmbasid ennast muna ümber kerra ja susisesid hoiatavalt. Küllap nad kartsid, et isa tahab neid jalga panna.

Lõpuks ühel õhtul, kui isa ja ema hakkasid just magama heitma, kostis voodi alt praksumist.

“Pille!” hüüdis isa erutatult. “Tule ruttu siia, hakkab vist peale!”

Pille tuli suure jooksuga, ise öösärgis. Hetke pärast olid kõik kolmekesi voodi all.

Muna koores olid juba suured praod ja ühest august vahtis välja väike triibuline sokike.

“Kui armas ta on!” rõõmustas Pille. “Kahju ainult, et tal venda pole, ühte sokki ei saa ju kanda.”

Siis läks munakoor päris katki. Triibuline sokike ukerdas välja – ja mis selgus! See polnudki sokk, muna seest tulid lagedale sukkpüksid!

“Kui tore!” kilkas Pille. “Ema, kas ma saan need sukkpüksid endale?”

“Need on ju nii väikesed,” kahtles ema.

“Küll kasvavad!” arvas isa ja paitas oma sokke. Need olid nüüd jälle taltsad ega püüdnudki hammustada.

“Tublid olete mul!” kiitis isa. “Head sokid! Ilus tütar on teil!”