Lugu, mis iseenesest äratab pealkirjaga tähelepanu, aga jääb Heinsaare taseme kohta kuidagi keskpäraseks. Või noh, jutt areneb ja puänt on traagiline, aga samas pealkiri jääb harjumuspäraselt oodatava maagilise asemel üsna väikekodanlikuks.
Einar Kraut on keskealine mees, kel on naine ja täiskasvanud poeg. Aga siis kolib ta kõrvalkorterisse mees, kes tutvustab end kodanik Surmana. Nojah, nimi tekitab ebamugavust ja Einar hakkab end tundma järgnevate kuude jooksul ebamugavalt; aegajalt talle tundub, et justkui kodanik Surm jälitaks teda, või noh, satub kahtlaselt tihti mehe lähedusse. Einar sellest oma perele ei räägi, vaid püüab aegajalt eluviise muuta, mis annavadki üürikeseks meelerahu, kuni viimaks midagi teda tõukab tasakaalust välja. Ja ikka see kodanik Surm, kuskil taustal vilksatamas. Viimaks otsustab mees puhkuse võtta ja sõita üksi Vormsi saarele, sugulaste suvemajja.
Nojah, et Surm on kodanik. Nõmme ja Mustamäe tegevuspaigana on värskendav, eks selliseid Einareid võib muidugi igas kandis elada. Kuigi samas … võibolla just tegevuspaik tekitabki harjumatust, ebamugavust - kuigi, ega see pole just Lasnamäe vms. Et kuidagi liialt urbaniseerunud (ent samas muidugi Mustamäe mets on kohe käeulatuses). Nii võttes võib konflikt olla hoopis lugeja ootustega, mitte et autor oleks “süüdi”.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar