Dani Adler - Juhtmevaba armastus (Täheaeg 17, 2017)

Eks loo algul tekib kerge võrdlus Asimovi Daneeli lugudega ning loo lõppedes tahaks uuesti mõelda nende Asimovi robootikaseaduste üle. Kui kogumiku esimesed lood olid ühel või teisel viisil ühtmoodi meelelahutuslik ulme, siis see tekst liigub pigem auhinnaulme kanti: ehk siis ebamugavad küsimused sellest, mis on õieti inimene. Loo hullunud (?) roboteid on keeruline inimesteks pidada, aga kuivõrd nad on enda kinnitusel armastuseks võimelised, siis… mis on see, mida nimetatakse inimsuseks? Jäin mõtlema, et millist teksti hiljuti lugesin inimsuseteemadel, lõpuks meenus Bacigalupi “Mika Model”.

Aga jah, lugu siis sellest, kuidas planeedile saabub asešerif uurima tsirkuseartisti koletut mõrva. Kohale saabudes avastab mees, et sel planeedil on siiani lubatud inimsarnased robotid, mis ometi mujal on keelatud. Valitseb noir õhustik ja viimaks selgub, et roima ohver oli seotud õige tumedate tehingutega ning planeeti ennast valitsevad päris omakasupüüdlikud jõud.

Lugu pole Asimovi Daneeli-lugude uinamuina, vaid pigem Bacigalupi laadis jõhkrate elementidega lugu - ka peategelase käbarad ei käi selle juurdluse jooksul just kõige meeldivamat rada. Heas mõttes üllatav tekst, mis alguse asimovlikkusest keerab viimaks õige noiriks kätte. Mis on inimsuse sisu?

“Pimedus silme ees hajus pisut ning ma tundsin, kuidas veri pähe voogas, aga enne kui ma jõudsin rohkem midagi teha, läbis mu purunenud käsivart tugev valusööst ning ma röökisin valust. Naine väänas mu murdunud käe ebaloomuliku nurga alla ning ma tundsin, kuidas luuotsad selle käigus üksteise vastu kriipisid. Sundisin end läbi valupisarate sihtima, surusin püstolitoru otse ta paremasse silma ja tulistasin. Silmamuna muutus sulanud valgeks massiks ning tilkus mööda naise kaunist nägu alla, aga ta peatunud. Ta lasi mu randme lahti ning kiskus püstoli mu sõrmede vahelt. Ma nägin, et naise parema käe laba rippus kasutult lõhkise juhtmepuntra otsas. Üritasin teda uuesti tulutult jalaga eemale tõugata, aga järgmise asjana tühjendas ta püstolisalve süstemaatiliselt mu paremasse käsivarde.” (lk 76)