Meie luuletähe
esimene raamat on täis noorust ja pillerkaart ja maaelu. Elu on
ilus, elu on alguses, unistused kannavad meid tuuletiivul. Meie emaks
on Maa, me hingame loodusega ühes.
KEVADINE
Tuleb ja tuleb rändur,
tuleb ja vilistab rändur,
vilistab, vilistab rändur,
ajab mul une silmist.
Kas teate, kes on see tüdruk,
kes tuleb seal tanumatpidi,
kes aeleb seal hangepidi,
nii et mustama hakkavad mättad?
Ojah, see on tuttav tüdruk.
Tal on sinilillene seelik,
ta on üsna veel ülemeelik,
lõõri-liiritab lõokesenaeru.
Tuleb ja vilistab rändur,
tuleb oma kerges kleidis,
oma sinililleses kleidis.
Sulps-solps – on lume all lobjak.
(lk 9)
Miks see tüdruk
niimodi hangedes aeleb, et lausa mättad mustama hakkavad? Miks ta
lõõritab napis riietuses sellises lobjakas? Kuhu ta rändab,
Jämejalast ära?
KARI
Seal, kus rohelised rohumaad,
laisalt loivamas on rammus-rasked karjad.
Uhkelt õõtsuvad neil punnisöödud maod,
ligi maad on rippu täied piimalähkrid.
Päev seal päeva otsa õndsas mäletsuses kaob.
Õhk on küllastunud tiinest rõõmust -
tulge, jooge, meil on piimarohked rinnad,
jooge, jooge, muidu pakatab ehk udar;
teie jaoks me pehmest rohelisest rohust
välja mõtlesime
valge piima!
(lk 10)
Martini raamatus “A Dance with Dragons” oli selline huvitav tähelepanek, et hundid
eelistasid inimliha puhul eelkõige imetava naise keha, kuna see on
kõige mahlasem. Muidugi, kuipalju selles tõtt on, seda teavad ehk
vaid kannibalid.
KIITJAILE
Olgu, no kiitke kui vaja,
ärge vaid taevani tõstke,
sest et kui väsite hoidmast,
kukkujal – temal on valus.
(lk 40)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar