Tegu on Portugali neuroteadlase raamatuga, mis kirjutab (inim)elu kujunemist ja kestmist maal lahti oma valdkonna mätta otsast, siia kõrvale võib vaadata näiteks evolutsioonibioloogi Richard Dawkinsi raamatut „Jõgi Eedenist“, kus evolutsiooniloo fookuses on ’isekas geen’ ja selle edasikestmine. Populaarteadusliku kraami puhul on enamasti peamiseks lugemiseluks ikkagi see, mida uut teada saab ja nõnda siis on ka lugemismuljeks midagi noppelise sisukokkuvõtte laadset.
Damasio muidugi ei ütle, et geenid ja suguline paljunemine ja looduslik valik jms kuidagi ebaolulised oleksid, aga tema suunab lavalambid hoopis organismis toimuvatele tajumise/reageerimise ja sellest tuleneva tagasiside ning nii organismi siseste (kui ka väliste) tingimuste optimeerimise võimele, mis on märksa vanem nähtus, kui geenid ning kahtlemata elu kestmise ja arengu seisukohalt äärmiselt oluline aspekt. Selle nähtuse nimi on homöostaas ehk siis sarnasena hoidmise võime (homostaas oleks pigem samana hoidmine).
(Olgu kohe siinkohal ja sisuliselt täiesti asjassepuutumatuna ära mainitud, et ma kirglikult vihkan seda sõna, see on nii … keeleväänajalik, et mul hakkab paljalt sellele mõtlemisest kuskil keelejuure juures ebamugavalt kihelema, kuigi ega see välja öeldes siis nüüd nii hull ka ei ole. Siiski ei pahandaks üldse, kui keegi võtaks otsustada, et asjade lihtsustamise mõttes on edaspidi lubatud ka näiteks homeiostaas või midagi muud inimsõbralikumat.)
Et siis elu vajadus enese kestmiseks, ja tegelikult ta rõhutab, et mitte ainult, vaid lisaks ka õitsenguks vajalike tingimuste kõpitsemiseks, kui kogu seda elu-värki käima panev ja edasi ajav jõud. Esmalt siis ilmselt lihtsalt mingite (bio)keemiliste reaktsioonijadade kompott mingil moel eraldatud ürgsupisopikeses ja siis sealt edasi, keerukate närvisüsteemideni välja.
Ega tegelikult ju üksnes see homöostaasi välja hõikamine (tava)lugejale niiväga põnev ei olekski. Suur osa põnevust tuleb ikkagi ka sellest, kuidas lihtsal ja ülevaatlikul viisil lahti harutatakse seda, kuidas ja millistest närvisüsteemi osades see kõik inimese puhul koosneb, kuni teadvuseni välja ja sealt edasigi.
Üks oluline märksõna on selle kõige juures tunded! Ja siinkohal on see sõna toredalt laias tähenduses. Tunnete alla kvalifitseeruvad ka täiesti klassikalised rõõm-kurbus-viha jms, aga samas põhimõtteliselt igasugune tagasiside, mis kuidagi tajutaval kujul kusagilt kehast tuleb. Näljatunne, kasvõi. Väga kena tagasiside mehhanism, mis on jälle seotud a la vere suhkrusisaldusega ja sellega seotud hormoonide vallandumisega, mis ajus omakorda tõlgendub kõhutühjuse ja soovina miskit põske pista. (Võiks ju arvata, et küllap see ongi uus asi, et aju seal vahepeal asjast üldse midagi arvama peab, ning kunagi varasematel aegadel piisas aktiivsust utsitavatest hormoonidest või midagi). Ning see tunnete jutt sellisel üldisemal tasandil on hea meeldetuletus, et ka kõiksugu emotsioonid, ei tule tühja koha pealt, vaid on täiesti kehalised nähtused, mis on seotud erinevate keha seisukorra osas infot andvate tagasisidemehhanismidega, biokeemiliste tasakaalude ja mille kõigega veel.
Siit jõuab omakorda edasi veel järgmise olulise ja märkimisväärse aspektini – närvisidemed aju ja keha vahel ei ole kunagi ühepoolsed. Signaalid liiguvad edasi-tagasi. Olukord kehas kajastub tajudes ja tunnetes, aga ka olukord ajus mõjutab omakorda kehalisi protsesse. Autonoomse närvisüsteemi mastaabis tundub see ehk vähem komplitseeritud, peabki ju toimuma selline närvirakkude vahendatud koordineerimine kasvõi südame löögisageduse ja hingamiskiiruse optimeerimisel, kui keha energiavajadus järsku kasvab jne. Aga kui mängu tuleb see osa närvisüsteemist, kus toimub mõtlemine, mäletamine, teadlik info töötlemine ja tajumine, tundmine emotsioonide mõttes jne, siis läheb kogu värk veel veidi komplekssemaks.
Siinjuures kähku veel üks oluline või siis põhiasi – see, kuidas inimene oma kesknärvisüsteemiga on korraga nii elektrooniline kui analoogne olend. Teadvus, kui selline, elutseb ju närvirakkudes ning nendevahelistes ühendustes ning on võimalik tänu sellele, et neile närvirakkudele talletatakse füüsiliselt erinevad kaardid ja kujutised erinevate ajahetkede tunnetest, mis vastavad konkreetsetele objektidele – nii kehasisestest tagasisidedest, emotsioonidest, kui ka kujutised kehavälistest tajudest. Vähe sellest, talletub ka mälestus sellest, kui neid talletatud tundemustreid mõttes uuesti läbi käiakse ja omakorda tekkivad uued reaktsioonid sellele ajusisele protsessile.
Ühesõnaga, sealt edasi jõuab Damasio sellene, kuidas homöostaasi vajadus on pannud aluse närvisüsteemide tekkele ja arengule ja kuidas need üha keerukamad erinevat liiki seest ja väljast tulenevatele tajudele (sealjuures olgu öeldud, et tajumise all on nt ka tajumisprotsess ise ja tajuorganite paiknemine ruumis ja miljon igasugust asja) põhinevad tagasisidemehhanismid ongi aluseks sellele, miks me oleme enesest teadlikud ja mõtlevad olendid. Noh, vähemalt kirjade järgi. Ja kuidas iseenesest on ka kogu selle kupatuse tõeline point ikka nende õitsenguks parimate tingimuste hoidmine. Vaadates, kuidas maakera igalpool inimestest kubiseb, siis vast klapib küll.
Siit edasi jõuab ta veel aga ka homöostaasi ja kultuurini, kuidas kultuur, kui meie mõtlemisvõime sünnitis, on kah homöostaasivajaduse vili, ning selleni, kuidas kogu krempel pole välja kujunenud toimimiseks suurtes inimgruppides ja üldse suures plaanis. Mis tundub seda sama kubiseva planeedi ja kõikvõimalike kreeni kiskuvate riigikordade näiteid vaadates ehk kah loogilisena.
Ah jaa, mis kogu selle homöostaasi ja mõttekujutiste ja tunnetega seoses veel oluline on – inimese mõistusele on omane valentsus, ehk siis hinnangulisus. Lihtsustatult võttes – me võtame kõike läbi kehaga (või siis homöostaasiga) seotud hea-halb skaala – ükskõik kui ratsionaalsed me ei arvaks end olevat, lõppkokkuvõttes on iga mõtteprotsess alati tunnetel tuginev kehaline kogemus. Ja see on omamoodi tore meeldetuletus analoogsele olendile, isegi kui muudab äärmiselt kaheldavaks küberpungiliku unistuse digitaalsest eksistentsist pärast keha lõppu.
„Tunded e i o l e üksnes närvidesse puutuvad sündmused. Neisse on kaasatud keha ka kitsamas mõttes ning sellesse kaasatusse kuulub teiste oluliste ja homöostaatiliselt asjakohaste süsteemide, nagu näiteks sisenõre- ja immuunsüsteemi osalus. Tunded on läbi ja lõhki ü h t a e g u j a v a s t a s t i k k u nii keha kui ka närvisüsteemi nähtused.
Puhtalt neutraalsetel ja puhtalt mentaalsetel nähtustel puuduks võime haarata ja kütkestada subjekti sellisel intensiivsel ja jõulisel viisil, mis on omane tugevatele tunnetele, nii positiivsetele kui ka negatiivsetele. Puhtalt mentaalsed või puhtalt neutraalsed nähtused ei suudaks seda ülesannet täita, ei suudaks pakkuda seda, mida vajavad keerukad olendid kaugustesse seilamiseks.“ (lk 104)
