Heidi Iivari - Nõudepesumasin (Looming 6, 2026)

 

Ajakirja viies proosapla on samuti ühesõnalise pealkirjaga, ja samuti omamoodi nihkes olmekirjandus - erinevalt teistes võiks seda ehk pidada tragikoomilisekski (noh, samas muidugi kui koomiline on teiste inimeste õnnetu elu).

Lugu siis abielupaarist, kus Harri on perepea ja Helena ülesandeks on mehele neli last sünnitada, nagu Harri ühel sõbral. Naine olgu kodune. Ainult et … kuhu kõik see armastus kadus ja eks selle sümboliks on nõudepesumasin, mille mees ostis peale naise palumist ja aastaid laste kõrval rassimist … ja mis jääb kööki keset põrandat lihtsalt seisma, sest mehe järgi pole õige aeg seda töökorda seada (seda enam, et santehnikuna töötav Harri ei taha vabal ajal kodus torutöid teha). Aastad ja rõõmud kaovad, kolm poega kasvavad.

Võrreldes ajakirja teiste tekstidega on see kuidagi loetavamalt kirjutatud, aga ega kõike peagi mitmes kihis looritama, vahel võib ka lihtsalt lugu jutustada.

John Gwynne - Wrath (2017)

 

Tetraloogia on läbi ja oli see alles reis. Lõpp oli raamatute vääriline ehk oma 200 lehekülge lõplikku lahingut, kus pea kõik seni elus olevad tegelased osalesid ja omasid dramaatilisi hetki ning paljud leidsid ka vägivaldse surma. Et tetraloogiale järgneb hilisemasse aega paigutuv triloogia (mida olen millegipärast ammu lugenud enne seda sarja), pole vast saladus, kes ikkagi võidab … ja tänu kellele (kes saabuvad teadagi millisel hetkel).

Eks Heleda Tähe kultuse lagunemisel leiavad Corbani järgijad uue hüüdlause, mida järgida ja mis võiks lugejatelegi päriselus abiks olla: tõde ja julgus (“truth and courage”). See seeria pole kuidagi grimdark oma küüniliste elutarkustega, siin ongi kõik must ja valge - ka need, kes kõhklevad oma valikutes, jäävad ikka algsele truuks; välja arvatud Veradis, aga tema ongi esimesest raamatust alates selline sõpruse küüsis viskleja) ja Jotuni hiiglased (hiiglasi ongi inimestest hulga vähem). Ja eks halvad on lõpuni väga halvad (ses suhtes on psühholoogiliselt huvitavamadki) ja head teevad üliemotsionaalseid kangelastegusid ja eneseületusi - aga selline see Gwynne’i maailm ongi.

Kui hakata jälle peatükkidega mängima, siis seekord on kokku 127 peatükki, neist 8 heal tegelasel on 93 peatükki ja 5 halval tegelasel 34 peatükki. Neist 13 tegelasest jääb ellu 6.

head:

Corban 24, Camlin 17, Veradis 12, Maquin 11, Coralen 10, Cywen 9, Fidele 5, Haelan  5

halvad:

Rafe 12, Lykos 7, Uthas 6, Nathair 5, Jael 3

Lisandub kaks uut vaatenurka, mõlemad halbade poolel: Nathair ja Jael. Kui Nathair asendab nö Veradise seniseid kogemusi halbade poolel, siis Jaeli tegevus jääb üsna üürikeseks; tema “eelkäijaks” on eelmises raamatus hukkunud Ulfilas. Kumbki tegelane just erilist isikupära juurde ei anna, nad lihtsalt kannavad tegevust edasi. Ses suhtes on halbadest vast huvitavaim tegelane Rafe, kel esimeset raamatust saati Corbaniga kana kitkuda, aga nüüdseks on ta tõusnud kuninganna Rhini eriliseks spetsialistiks, kel hoopis uus vaenlane Camlin, kes teda edutult tappa püüab. Ühtviisi hull on Lykos ja eks ta jätkab lugejate piinamist. Uthas pole samuti eriline karakter, eks tal on oma roll läbi raamatute (üks hetk mõtlesin, et näe, ainult inimestel on siin vaatenurgad, selline omamoodi tapeedist tegelane on siis Uthas).

Heade poolel on nö üheplaanilised tegelased pigem naissoost, ses suhtes torkab eriti silma Coralen oma arvukate peatükkide ja puhtalt toetava tegelasena. Ega ka Cywen ja Fidele just silmapaistvad ole, aga siiski enam tajutavad kui Coralen. Cywen on järjekordselt vangi langenud, ja noh, Fidele-Maquin-Lykos kolmnurk on lihtsalt selline … hull värk. Meestegelastega on lood paremad - Corban läheb küll õige jumalikuks kätte; aga vastukaaluks on alati Camlin, kes on kogu seeria kõige vingem vanamees (küllap olen ise vanaks jäänud, et sellistele hiliskeskealistele näppu viskan). Veradis on tuntud headuses; teine “vanamees” Maquin läheb juba liialt ebainimlikuks tapamasinaks, mis meenutab juba üht Steven Eriksoni hullu jumalakäepikendust (ahjaa, Maquin ju tõusiski varem surnuist üles). Ja omal moel on päris huvitavalt esitatud Haelani sirgumine.

Peatükkide rohkus on tegelikult petlik, nii mitmelgi puhul toimuvad eriti tähtsate madinate puhul kiired vaatepunktide vahetused, et tegevust ruumilisemaks muuta (see on eelköige Coraleni puhul, vast Corbani vabastamisoperatsioonil oli ta pea peamine nö toetav silmapaar). Eks seda kaelamurdvat möllu on sedavõrd palju, et raamatu lõpuks on kõik need alguse möllud enamvähem ununenud (tõepoolest, algul oli ju Jael …).

See inglite ja deemonite lisandumine on vähe vastumeelne tegelaskond, aga samas ka need valged inglid pole just ilmtingimata positiivsed tegelased (nii, see räägib nüüd vastu varem välja hõigatud mustvalge maailma asjus): inglid teevad küll head, aga samas on neil selleks vaid oma motiivid (see värk jätkub siis järgmises triloogias). Ses suhtes on see inglivärk natuke talutav.

Ja raamat, kus on sedavõrd palju möllu ja hävingut, kui palju Corbani teisejärgulisi (aga seda ustavamaid) kaaslasi (kellel siis pole mingit vaatepunkti) lõpuni ikka välja veavad - peale kõiki neid võitlusi alati ülekaaluka vastasega. Aga noh, eks täielikust hävingust ongi raske lugeda (meenub K. J. Parkeri triloogia “The Two of Swords”, kus aastakümnete pikkuse sõja käigus oli viimaks pea kogu elanikkond maha notitud; see oli … kõle).

Päevi hiljem peale lugemist meenusid … sipelgad. Need suured sipelgad. Õudne.

Malice 2013

Valour 2014

Ruin 2016

Karen Orlau, Veiko Belials - Sinilinnu sitt (Kogu maailma au, 2026)

 

Kui õigesti aru sain, pole punktuaalselt tegu üheskoos kirjutatud tekstiga, vaid Belials on omakorda üle kirjutanud Orlau käsikirjast kogetu (see tekst “Mõõkade emand” siis omakorda ilmunud ühes antoloogias, mida ma pole lugenud). Eessõnas nimetab autor seda linnafantaasiaks.

Tekst ise on kergelt kõhe lugu ennustajamoorist, kes suudab maailma muuta. Kahe peategelase vahel (ehk siis klient ja ennustaja) on palju särisevat mõttevahetust, aga lõpuks ma siiski ei mõistnud, kuidas selline inimsaatuse disainimine õieti võimalik on (aga eks ma ole skeptiline ka uhhuutamise asjus). Igal juhul autorile sellised mõttemängud meeldivad, lisaks veel erinevate elutõdede pakkumine.

Kristjan Sander - Maja (Looming 6, 2026)

 

See, mis tekstist eelkõige meelde jääb, on suvise kuumuse kirjeldamine kuskil maakohas. Kõik need lõhnad ja aistingud ja erinevad kuumapahvakad. Selle varjus on siis lugu Monast, kes tuli oma lapsepõlvemaale justkui juhatust otsima, et mida oma eluga peale hakata - ta tuli oma salakohta ühes mahajäetud majas, kus ta on lapsena näinud justkui kahe lapse vaime; mis on aastatega ühes Monaga üha vanemaks saanud. Aga nüüd pole Mona ainus, kes on omadega puntrasse takerdunud.

Igati dramaatiline tekst kõigi oma aistingute kirjeldamisega, vahel tundub, et autor on justkui sellega liiga süvitsi läinud, aga samas - eks siin tulebki kirjeldada õhkkonda, väline peegeldab sisemist; ja omakorda see varjumaailma teema. Painav värk, eks jutu lõppedes võib kujutada edasisi erinevaid stsenaariume.

“Vahel mõtleb ta, et kõik kõnnivad justkui normaalsuse jääl, see on hele ja puhas ja selge ja sellest sünnib viisakates seltskondades vestelda, see on jalge all kindel ja kõva, seda võib koolis õpetada ja lugupeetud isikud kirjutavad sellest raamatuid. Kõik teesklevad, et see kannab kõike olemasolevat, ja et selles pole üldsegi mitte pragusid, kust tõuseks siit-sealt raskeid palavaid uimastavaid aurusid, ja et hoopiski mitte pole selle all omaenda salajaste seaduste järgi elavat sügavikku.” (lk 767)

Veiko Belials - Kogu maailma au. Majakavahid. Viimase Nägija soolikad (Kogu maailma au, 2026)

 

Kui Renner ja Finki seeriat alustades arvasin, et ehk need kõik tekstid võiks moodustada midagi kollaažromaanlikku, siis tegelikult nii siiski pole - lühemad lood on vaid episoodid sellest, mis annavad aimu sellest, mis kõik varem juhtus, kuidas Rennerist sai Marutõbi. Nendes kolmes loos enam pole Finki - aeg on kõvasti edasi läinud, Marutõbi on möllanud aastakümneid kõiksugu sõdades ja nii endale sünge kuulsuse külge saanud. Ja kõige taga on ikka kahtlus, millised jõud seda maailma õieti valitsevad, millega tõmmatakse niite eri jõudude vahel. Tekstide lõpuks jõuab Renner pärale.

Selles suhtes jõuab see seeri oma algusest lõpuni - muidugi võiks seda edasi kirjutada või siis Renneri loos esinevaid suuri auke rohkem avada (möödaminnes saame teada ka Finki ja Renneri perekondade saatuse - ja miks Finki seetõttu pole). Ühesõnaga, potentsiaali oleks justkui ühismaailma kirjutamiseks. Huvitav, et Belialsil tekkis selle maailma idee peale “Ashinari kroonikate” (1997) ilmumist, seega tekstidena ilmumine võttis aega - ja nagu aru saan, siis paar teksti on õige verivärsked.

Kogumiku kaaneillustratsioon pärineb jutust “Majakavahid”, tegu on selle loo ühtede kõrvaltegelastega, kes järjekordselt vilksatavad Renneri teekonnas. Ses suhtes veidi ootamatu valik, aga Liis Rodeni tehtud illustratsioonidest kogumiku eri lugudele vast tõesti kõige kaanepildilikum.

Elo Viiding - Hamster (Looming 6, 2026)

 

Paistab, et sellele ajakirjanumbrile on iseloomulik üsna veider proosa. Viidingu lugemine pole kunagi kerge meelelahutus, aga see tekst on kuidagi … nihkes; alles lõpupoole sain aru, mis võiks selle põhjus olla - nimelt on see jutt pühendatud viimase aja moodsa tõlkekirjanduse ühele lemmikautorile Edouard Louis’le. Ma pole küll ühtki ta teksti lugenud, sest ausalt öeldes mind ei tõmba autobiograafiamaiguline kirjandus; niipalju kui olen teistest lugemisblogidest kogenud, on tekkinud justkui mingi ettekujutus (või noh, õigemini küll eelarvamus) Louis’ võimalikust loomest.

Nii on siis kirjeldatud kahe tütarlapse paralleelne arengukäik, lastest tiineka-eani. Peategelane (õigemini küll minajutustaja) on selline kärts elus hakkamasaaja, antagonistiks on üks väikekodanlik pere, kes jumaldab oma tütart ning võimaldavad talle erinevaid hüvesid ja haridust. Kui põlastusväärne see tundub minajutustajale ning ühtlasi tekib soov sellele tüdrukule koht kätte näidata. Et siis … hamster.

Kui tekst näib muidu üsna puine (taotluslikult? Ehk on Viiding hoopiski kriitiline Louis meetodite suhtes?), siis loo finaal on küll päris lööv. Teksti ruum on selline, et kas see toimub Tallinnas või Prantsusmaal, väga pihta ei saa - mingil moel justkui tõlkemugandus, aga eks oskavad seda hinnata Louis’ lugejad. Ühesõnaga, veider ja painajaliku maiguga tekst.

Joel Jans „Rõngu roimad 3: Viimnepäev“ (Mooses 2026)

 

Rõngu roimade sari vast erilist tutvustamist ei vaja, vähemalt selline tunne oli, et mina olengi see viimane, kes veel ühtegi osa lugenud ei ole. Päris palju on juhtunud kiidusõnu silma jääma ja ega mina siin vastu vaidlema ka ei hakka – kui on tahtmist ilusal suvepäeval veidikene kodumaise krimiga meelt lahutada, siis võib julgelt lugeda küll ning kui mingil põhjusel ajaloolised teemad või Rõngu kant hingelähedased juhtuvad olema, siis on vast juba suisa kohustuslik ette võtta.

Mul endal on ajalooliste romaanidega tihtipeale selline veider eelarvamuslik suhe, enamasti pigem ei taha kätte võtta igasugudest ajaloolistest suurkujudest kirjutatud asju, ei viitsigi siin täpsemalt järgi mõelda, et miks ja kas ka õigustatult, aga kindlasti on siin lisaks võimalikule tüütule dramatiseerimisele ka see aspekt, et enamasti on ju juba ette teada, mis selle tegelasega lõpuks sai ja ega enamasti lõpp just ülearu helge ei ole. Aga see ei puutu muidugi üldse siinsesse teemasse – seda, kas pastor Lenz on päriselt eksisteerinud pastori põhjal kirjutatud, ma isegi ei oska hetkel arvata, vast ikka, ja küllap esimeste osade juures on seda ka mainitud, no ja ehk mõisnikud ja mitmed muud tegelased ole ikka ka ajalooliste isikute põhjal –, sest suuremad ajaloosündmused ja tähtsamate isikute dramaatilised elusaatused jäävad taustale, fookuses on ikka pastorihärra olmeline toimetamine ja teadaoleva ajaloo ettemääratuse piires vabalt kulgevad ja lahenevad mõrvamüsteeriumid. Muidugi, eks niipalju rikub see reaalsusega kooskõlas olemine ära, et mõningate salapäraste substantside puhul ei teki küll vähimatki muret, et asi päris maailmamastaabis kuidagi ohtlikuks võiks kujuneda, aga teisalt jälle ongi ju tegemist õdusamat sorti krimiga – ka pastori isiku turvalises edasikestmises võib, vähemalt nii mulle tundub, südamerahus kindel olla. Mulle, muidugi sobib väga selline rahulik kulgemine, kus pastoril jagub aega nii aias õunu haugata kui õhtusöögi üle mõtteid mõlgutada ning tööasju ajada, sest ega mõrvade ja salaasjadega jahtimise eest keegi talle palka maksa, ikka jutlused ja ristimised ja matused ja pulmad ja maarahva harimine ja kiriku maade majandamine on see, mis leiva lauale toob.

Ühesõnaga, on aasta 1812 ja Euroopa elab parajasti Napoleoni sõdade rütmis. Siia too tegelane küll kunagi ei jõudnud, aga tegelikult on see Napoleoni hirmus elamise vaib ja ka imerelva leidmise küsimus just mõnusalt huvitavad. Esimene näiteks põhjustab täiesti ajalooliselt toiminud ja raamatu avanguks oleva Riia eeslinnade mahapõletamise, nii igaks juhuks veidi õudust ja hävingut, et kui Napoleon tuleb, siis poleks tal võimalik neid strateegiliselt ära kasutada. Samuti liigub nii selle sama põletamise kui ka muidu kaugemal käiva sõja tõttu ringi üksjagu koha ja koduta jäänud rahvast. Mõnes mõttes on see ju sarnane ka ajale, milles praegu elame – kusagil käib sõda ja igasugustel viisidel jõuavad selle kajad ja mõjutused ka sinna, kus otseselt lahinguid ei toimu. Igapäevaelu, kestab aga ükskõik milliste sündmuste taustal, sest kuidas muidu saakski. Õhustiku mõttes on mingite maailmapoliitikas õhus rippuvate pingete ja hirmude keskel elamine vahel põnevamgi kui suure ja otsese sõja saabumine.

Lisaks ajaloolisele täpsusele on mõnus ka ruumiline paikapidavus – kui millalgi Rõngu kanti sattuda, siis peaks ikka mõne neist raamatutest näppu võtma ja oma silmaga kõik mõisad ja kõrtsid ja muud leitavad paigad üles otsima. Ja kui kogu sari iga osaga veel järjest paremaks ka läheb, nagu kuuldused räägivad, siis järgmise osa ilmumisel silma peal hoida.

Lõpetuseks üks kirjeldus kaanepildil olevast Uderna postijaamast:

Kui magister Uderna jõudis, nägi ta kuuvalguses pikka palkidest maja, mis täitis nii kõrtsi kui ka postijaama ülesannet. Magister mäletas veel aega, kui postijaam oli olnud eraldi ehitis, aga see oli üha rohkem lääpa vajunud ja lõpuks anti käsk see sulgeda ja uus ehitada. Seniks soovitati postiülemal kolida kõrtsi, lubadusega, et ehitus ei võta kaua aega. Kuid nüüd oli alanud sõda, visitatsioonist oli möödas juba kolm aastat ja ehitusega ei paistnud enam keegi tegelevat ja oli kahtlane, kas üldse kunagi ka tegeletakse.

Postijaamale eraldatud majaosa ees toetus vastu lasipuud üks sinise kuuega postipoiss ja popsutas piipu. Magister tuli hobuse seljast maha ja küsis, et ega poiss talle piibu peale tuld raatsi anda, sest ta tuleraud on kaotsi läinud. Postipoiss arvas, et seda piskut ikka saab ja hetk hiljem lõi magistri piibus tubakas hõõguma ja ta tõmbas mõnuga pika mahvi.

„Ega te tea, kas vahetushobuseid on veel saada?“ küsis ta.

„Ei ole,“ vastas postipoiss. „Täna on siin aina üks lakkamatu voorimine käinud ja just videvikutunni aegu, nati enne teid, tuli keski saadik, kes lehvitas lubatähte ja võttis viimased ja kõige vähem ära aetud setukad endaga kaasa. Nüüd läheb vähemasti koiduni, aga võib-olla ka kauem, sest üks kõrgest soost preili on hobuseid juba pikka aega oodanud ja küllap talle antakse nad ennemp.“

„Oli ka kena preili?“

„Ei tea, ei näind nii lähedalt. Tõlla järgi paistis mõne suure saksa tütar või naine. Üks hästi söödetud teener oli tal kah ühes. Muide, ega hea härra raatsi mulle ühe piibutäie jagu oma hästi lõhnavat tubakat anda?“

„Seda piskut ikka,“ pomises magister ja ulatas tubakakoti postipoisile. (lk 21-22)

Theodora Goss - Letters from an Imaginary Country (2025)

 

Kogumikuga võiks seostuda mitu märksõna, mida tekstid ühel või kombineeritul viisil puudutavad. Laiemalt võttes võiks lüüa kogu kaheks - tekstid väljamõeldud maadest (Cimmeria, Thüle, Pellargonia) ja siis klassikaliste angloameerika fantaasiatekstide töötlused (Oz, Narnia, Frankenstein, Dracula jms). Tõsi, on ka nö autobiograafilisel ainesel tekstid, mis omavad kokkupuuteid rohkem esimese teemaga - üleüldse on tihti siinsetel tekstidel nö metakirjanduslik maik man; näiteks esitatud akadeemilisest vaatenurgast või siis tegelaste kirjade kaudu. On tekstid, mis on algusest otsani klassikalised fantaasialood; on tekste, mis lähevad üle nö kvaasireaalseks või puha fantastiliseks. Ja muidugi - palju mängimist autori endaga (koguni omamütoloogia, eksole), lisaks identiteediküsimustele ka maitseid akadeemilisest eluolust; ja muidugi küsimus Ungarist, mis kõigist vastuoludest hoolimata saab ühe palavad armastuskirja läbi raamatu.

Kui “The Collected Enchantments” puhul imestasin, et kuhu jäi osa tekste, siis nüüd nende kahe kogumikuga paistab olevat ülevaade Gossi kogu lühiloomest (vist on küll mõni lugu, mis pole küll neis taasilmunud). Isiklikult jättis vägevama mulje esimene kogumik, nö muinasjutukogu - seda eelkõige seepärast, et need töötlused Ozi või Frankensteini või teiste klassikute teemadel … nojah, ma tõesti ei tunne huvi Narnia vms algtekstide lugemiseks. Mingil moel seetõttu tundub, et see kogumik tegelikult rohkem ameerika lugejatele (kasvõi nende töötluste pärast), sellest ka siis mõned nägemused Euroopast on kuidagi … Ameerikast kogetuna? Ei oskagi seda kuidagi selgemalt kokku võtta.

Aga noh, Goss on Goss, ka tema nõrgemad tekstid on väärt viit punkti (v.a. “Pug”, ka järelsõna lugemine ei kutsunud seda ümber hindama). Juttude keskmine hinne 5,7, mis on ikka väga hea (ja esimene kogumik oli veel parem: 5,9).

The Mad Scientist's Daughter • 5/10

Dora/Dóra: An Autobiography • 5/10

Cimmeria: From the Journal of Imaginary Anthropology • 7/10

England Under the White Witch • 6/10

Frankenstein's Daughter • 6/10

Come See the Living Dryad • 6/10

Beautiful Boys • 7/10

Pug • 4/10

A Letter to Merlin • 6/10

Estella Saves the Village • 5/10

Pellargonia: A Letter to the Journal of Imaginary Anthropology • 6/10

Lost Girls of Oz • 5/10

To Budapest, with Love • 6/10

Child-Empress of Mars • 5/10

Letters From an Imaginary Country • 5/10

The Secret Diary of Mina Harker • 7/10

Veiko Belials - Kroon ja kiiver. Surnud Kuninga Linn (Kogu maailma au, 2026)

 

“Kroon ja kiiver”: see jutt läks nüüd vähe muinasjutulikuks kätte; Renner ja Fink nagu õieti ei sobi suurt piiramislahingu võitlemist juhtima, nagu liialt suured saapad korraga täita. Ja need eelmise loo kadunud tegelased ja nende uus roll - iseenesest hea mõte, aga seda võinuks natuke laiemaks kirjutada, mitte et paari lõiguga lahendada. Kuidagi melodraamaks läheb kätte - või no liialt klassikaliseks seikluskirjanduseks.

Aga samas on loo mõistatus tore, ja eks selles maailmas neid saladusi jätkub - kuidas see kõik õieti toimub ja kes seal tegelikku võimu omab. Nojah, samas selle sarja järgmised lood paistavad hulga lühemad olevat; seega läheb vast kappamiseks. Renneri ja Finki suhetesse näib tekkivat üha enam pinget; eriti nüüd kui printsess on leidnud Renneri ja Finkil näib olevat mingi oma plaan. Eks peagi selgub!

“Surnud Kuninga Linn”: siin tekstis jõuab (taustal) Fink armastuse sadamasse, aga Renneril tuleb vangi sattudes võidelda areenil selle nimel, et mitte saada Surnud Kuningaks. Iseenesest võiks tekst olla lihtsalt episood mõnest pikemast jutust - a la maailma avastamise käigus on nüüd jõutud kaardistamata aladele, ohtlike barbarite juurde ja mis siis küll nüüd juhtub. Teksti huvitavaim külg on vast see, kuidas ämblikult mürki välja petetakse.

Jüri Kolk - Paradiis (Looming 6, 2026)

 

Autor on teadagi kõiksugu intertekstuaalsuse sõber ja levitaja, aga see tekst on kuidagi kujundlikkusest ülekoormatud ja seetõttu staatiline; mingit nuputamismõnu ma siit küll ei suutnud leida. Algul tõesti mõtlesin, et tegu on paradiisi mingil moel kirjeldamisega, aga ei, see on üleelusuurune juuksuriskäik.

Nojah, vast on sel potentsiaali pääseda järgmisse kogumikku “Eesti Novell” (tegu pole irooniaga kummagi asjus); kuidas keegi teksti tajub.

Veiko Belials - Sfinksi silmad (Kogu maailma au, 2026)

 

Päris paljutõotav algus Renneri ja Finki sarjale - selline klassikaline seiklus, ehk ka sword & sorcery laadi tekst kaest noorukist, kelle eksamid saada gildide tunnustatud palgamõrvariks ja vargaks ebaõnnestuvad ning nüüd jälitatavate lindpriidena püüavad üheskoos ellu jääda … või siis oma staatust taastada. Selleks tuleks aga leida müütiline sfinks ja ta silmad omandada. Kui neil ikka õnnestub elus püsida ja kui sfinks ikka tõesti olemas on.

Seiklused seikluste otsa, noored peavad kiirkorras leidma ühise keele ja maailma hädaohtudega hakkama saada. Õnneks satub neile üks õpetaja oma teraste õpetustega … ja kellega ehk uuesti kohtutakse. Muidugi, kui õnnestub elus püsida.

Siin loos pole küll midagi fantaasiakirjanduse kogemust avardavat (noh, midagi sarnast on kirjutanud kasvõi klassik Fritz Leiber või kaasaegne Michael J. Sullivan), küll aga hästi sooritatud meelelahutus. Et enamus tekstist on Renneri silme läbi nähtud, siis on ehk tema südamelähedasem, samas Fink on vähe tumedam tegelane oma aegajalt kahtlase moraaliga.

Vahest lahedaim seiklus (või õigemini kujutluspilt) on jõepiraatidega ning veidraim see maja meenutav olend, kes sööb inimesi.

Tanya Tagaq „Lõhkine hammas“, (SA Kultuurileht, 2023), tlk Hasso Krull

Tegemist on tiheda ja keeleliselt nauditava teksti või tekstikogumiga, mis vormiliselt on punt ühte köidetud luule ja proosavormis juppe ja pudemeid, ent sisuliselt sulandub tuntavaks tervikuks ühte. Arvestades, et see mõjub osalt intiimse ja vahetu tunnistuse andmisena, mismoodi on olnud üles kasvada tüdrukuna ühe põhjamaise väikerahva keskel, keda on sunniviisiliselt ümber asustatud tuhandete kilomeetrite taha veelgi kaugemale põhja, rebides lahti sidemeid ümbritseva loodusega, samas kui võõrast kultuuri ja eluviisi on nii surutud peale kui see on ka isevooluteed paramatult peale vajunud, lammutades vanu korraldusi ja mütoloogiat ning seotust sellega, tuues asemele alkoholi ja tühjust…

Tegevus algab seitsmekümnendate keskpaigast. Toimub Kanada põhjaosas, kui õigesti aru saan, siis Hudsoni lahe äärest ümber asustatud autori vanemate põlvkond elas algselt umbes meiega sarnasel laiuskraadil ja siis pidi kohanema Põhja-Soomega sarnasele laiuskraadile jääva Cambridge'i lahe äärsete märksa karmimate oludega. Aga see võrdlus aitab ehk ainult valguse mõttes, sest meie poole jääb Golfi hoovus (vähemalt praegu veel). Külma mõttes võiks siis ehk Hudsoni lahe ümbrus rohkem Põhja-Soomega sarnaneda ja Cambridge'i laht kisub juba Svalbardiks ära?

Temaatika poolest on lugu kohati ikka väga sünge – selline lohutu kolkaküla vaib nt Eesti 90ndatel, kus noortel pole suurt muud teha kui liimi nuusutada ja külapoes käia; lisaks igasugused käperdamised ja ärakasutamised ja alkohol, kui igapäevane norm. Ent teisest küljest käib argireaalsusega alati kaasas ka mütoloogiline mõõde – ümbritsev loodus oma vägevuses, ringi uitavad kurjad vaimud, kes purjus inimesi seestavad ja hingerännakud, läbikäimine loomade ja üleloomulike olenditega, ja see on omamoodi vaimustav, meeldetuletus, et pealtnäha üdini masendav külaelu on ainult üks osa, ja suuremad ja tähenduslikumad jõud, elu ise, ei kao selle pärast veel ära, me lihtsalt ei oska neid näha.

Argireaalsus ei tähenda, et elamine, tundmine, suguline olemasolu ja mis kõik veel sellegipoolest imeline ei oleks. Midagi selles liinis, et kõik need koledad asjad, mis lähevad ohvrirolli ja traumade kategooriasse on ühtlasi ka loomulik osa elu pulbitsemisest, inimkogemusest, üks õnnetult tume laik selle sees, aga ei midagi enneolematut, ning selle võtmine sellisena annab jõudu, tõstab pilgu laiemaks. Et siis mõnes mõttes nagu müütiline psühholoogia (või teraapia). Näiteks see lõik, kus hing on näljas ja tuleb lõigata tükke omaenese ihust, sest muud liha pole kuskilt võtta, äralõigatud kohtadele kasvab liha küll tagasi, aga armid on hirmsad ja kõvad ega kõlba enam süüa (lk 67), aga müütilises maailmas on inimene vajadusel looduse elementidega ühtesulanduv ja muutuv, too näljane vaimukehagi ammutab lõpuks päikesejõudu joodud metslinnumunarebust ning kalamarjadest, saab jääkaruga üheks, ammutab sugulisest olemusest väge.

Või siis kõik need vaimolevused, kes lae all varitsevad, kibestunud surnud, kes on valmis purjutajate keha üle võtma ja halbu tegusid korda saatma, aga ka head vaimud, kes elavaid saadavad, ja siinkohal pole isegi kellegi surma saatmine nii ühese polaarsusega – ka oma tapjat võib hea vaimuna saata.

Raamatu pealkirjaks olev „lõhkine hammas“, mis figureerib ühes raamatu keskpaiku paiknevas luulevormis lõigus. Kui alguses on suus uje hammas, niiske hammas, siis pärast eksinud rusikat jäävad põrandale lõhkine, urisev, surnud hammas. Olematuks ei tee seda ükski müütiline moondumine ja olgugi inimene osa kõiksusest ja andkugi müütiline mõõde tähendust ja sügavust – valu jääb. Pealkirja pärast olen ma selle lugemist edasi lükanud, pealkirja pärast võtsin nüüd ette ja pealkirjast aimata võiv raskus, valu ja äng, mida pelgasin on siin tõepoolest sees ka olemas. Seega pelgasin asja eest, aga ometi polnud see siiski päris nii nagu kartsin.

Lisaks on loomulikult huvitav see, kuidas noorus on ikka noorus – miinus nelikümmend kraadi pakast ei tähenda seda, et ei venitataks liibuvaid riideid selga ja ei mindaks peole ja ei tehtaks kõiki tempe. Suvi tähendab aga jälle seda, et lapsed kondavad öösiti lõputult õues ringi, kuna igalpool on valge ja päike; eks tähendas endalgi omal ajal suveöine telgis magamine seda, et osa ööst tuli ikka ringi uidata ja asju teha. Põnev on ka ümbritsev loodus ja seal ringi kondamine, nii palju kui seda on. Ja loomulikult kõik need katked ühest vanemast maailmast ja elukorraldusest, omamoodi üks ja kontaktis olemine inimloomuse erinevate tahkudega.

Nagu juba öeldud - hästi paika pandud ja kaunilt voolavad sõnad. Osalt tunnistus ühe rahva (naiste) läbielamistele, osalt kiirkursus inuittide traditsioonilisse omailma ja kõige selle sees ühe inimese kasvamise lugu, nii psühholoogilises plaanis kui ka lihtsalt täiskasvanuks. Lõikude väljatoomine on siin tänu liigsele võimalikkusele praktiliselt võimatuks tehtud – põhimõtteliselt võiks iga lõik ka eraldiseisvalt toimida. Juba läbi loetud raamatut lehitsedes on aga tunne, et kas ma ikka õigupoolest lugesin, mõnda kohta näeks nagu esimest korda, ja kas tõesti oli see nii lühike, ometi mahtus sinna sisse nii palju. Eks see ole vist natuke nagu tundmatusse kohta mineku ja sealt tagasitulekuga – alles võõras minekutee tundub alati pikem.

Minu lemmiknarkots on nüüd butaan. Sellest saab tõesti kõva kaifi, /…/ Butaan on puhas. Vahva on seda Coopi poest varastada, pista otsik esihammaste taha, nii et gaas välja tuleks, ja hingata sügavalt sisse. Tähed muutuvad kirkamaks ja värvid eredamaks. /…/

Valjud hääled ja kantrimuusika tonksavad mu unest välja. Magamistoa uks lõksatab paokile. Sisse pahvab suitsu, hetkeks läheb muusika kõvemaks, aga jääb jälle vaiksemaks, kui uks on kinni pandud. Voodile prantsatab midagi rasket. Teesklen magamist ja lähen ära sinna, kus nägusid ei ole. (lk 34)

 

Läheme isaga rebaseid küttima, tal on püstol. Mõnusad kuivad naksatused ja plaksatused, kui relv lahti läheb. Korraks on mul kangelase tunne, sest me päästame rebaseid aeglasest näljasurmast. Isa on tugev ja enesekindel. Loodan, et ükskord ilmub minugi haprast psüühest säärane meelekindlus. Rebased jooksevad. Rebased surevad. Leinan neid, aga saan aru, et leinas peitub oht, kui need, keda sa leinad, sind vastu ei leinaks. Empaatia on neile, kes seda endale lubada saavad. Empaatia on privileeg.

Empaatia pole looduse jaoks.

Meie perel olid koerad, kes tuli matta või vaevast vabastada. Isa hoolitses selle eest alati, isegi kui halastussurm pidi tabama pere lemmikloomi. Seda tegi ta vähemagi kahetsuseta. Lihtsalt tegi. Nagu me kõik sünnime, nagu me kõik sureme. Ei mingit valikut, ainult tegutseda. Need rebased sureksid nälga; parem vabastada nad vaevast. Need inimesed hävitaksid maa; parem vabastada nad vaevast....(lk 46)

Inimloomust ei saa maa salata, heldust ei saa tekitada, veenvalt jäljendada ega osta. Oleme need, kes me oleme, ja keset kõiki olemise tahke päästab meid ainult see, kui me oma monumentaalsed vead omaks võtame. Kahjuks võivad vead mõnede inimeste juures hullemaks minna; pimedus paljuneb, lööb tasakaalu paigast ja kõik ongi kadunud. Kui oled kord kellegi tapnud, võib vaimudeilm tugevasti tõmbama hakata, see on võimu ja fanatismi painega sillutatud rada. Pärast elu võtmist tuleks teha hingepuhastuse rituaal, aga see on meil kaotsi läinud. Tean, et kui keegi on inimliha söönud, tuleb aasta aega üksi halastamatus tundras elada, et rookida välja himu enama järele. (lk 118)

 

Lilli Luuk - Lühike sõjaajalugu (2026)

 

Arvestades autori senist loomingut (siin blogis näiteks kirjutatud: “Kolhoosi miss” ja “Ööema”), on oodatavalt see jutukogu parajalt raske ning sünge lugemiskogemus. Imetlen inimesi, kes suudavad seda ühekorraga alla neelata, ma vajasin nüüd küll hingetõmbepause - järjest lugemiseks on see teemade poolest ikka muserdav kogemus.

Laias laastus on see kogu maal elava naise kogemus nõukogude okupatsioonist 1941. aasta suvel;  “Metsavaht” ja “Poiste suvi” on küll meeste vaatepunktist ja kogumiku kolm viimast teksti hilisematest sõja-aastatest. Aga jah, ennekõike jäävad sellest raamatust meelde emade ja teismeliste tüdrukute kogemused - see vägivald nii üksikisiku kui ühiskonna allasurumiseks; repressioonid, tapmised ja vägistamised. Mehed on kas tapetud või on okupatsiooni eest metsas redus - ikka on taustal juuniküüditamine ja kuskil on sakslaste pealetung (millest siis omakorda mobilisatsioon). Külaühiskond on naiste ja laste kanda ning nõukogude okupantide meelevallas. Eks ole ka kaasajooksjaid, aga see pole üldiselt autori vaatluse all (ehk “Kummitusrongi” puhul on sellest rohkem juttu).

Aga jah, milline inimeste ja ühiskonna hävitamine, vägistamine ja allasurumine. See pole esitatud ülevaatlikult, vaid puhtalt siseilma kogemuste kaudu (kel pole pahatihti aimugi laiemast pildist) - ja kõigest ei räägita (vahest omamoodi äärmuslik on “Metsavaht”, kus metsas elav mees ei teagi, mis õieti toimub ning sõjasündmused vaid suurendavad ta segadust - ja eks küsitav on, kas ta vaimne tervis enne sedagi just korras oli). Vahel läheb autor sedavõrd kujundlikuks, et paari teksti (“Auk”, “Ulg”) puhul võiks neid lugeda ka etnoõuduse võtmes.

Veiko Belials - Sepapoisid-sepapoisid. Maailma otsa (Kogu maailma au, 2026)

 

Kaks lugu (seerianimega “Palgasõdurite lugu” I ja II) Kalevipoja ja teiste eesti hiidude ainetel, lisaks veidi naabermaade kangelasi. Kalevipoja juhtimisel on tekkinud selline vägev ugrimugri kangelaste kamp, mida on võimalik palgata. Ja noh, soome Väinämöinen on mõlemas loos palkajaks, kuna kas siis Ilja Muromets või Tuuslar on temalt midagi väga tähtsat pihta pannud.

Kalevipoegade ja Väinämöineni suhe pole just roosiline, aga raha on raha ning lisaks on Kalevipojal isiklik suhe pahalastega ning seetõttu soov neid võita. Tulemuseks … pole just üheselt õnnestumised.

Tegu siis Belialsi püüdega kirjutada koomilist fantaasiat ja eks siin on tõesti jämekoomikat ning viiteid igasugu kultuurimeemidele (seda eriti teise loo puhul). Kui Kalevipoja puhul on üsna hästi tabatud ta ambivalentset loomust (tegu on omamoodi rullnokaga, kes ühelt poolt teeb tööd ning teisalt tahab rusikatega möllata), siis teised kalevipojad on küll üsna jämekoomilised tüübid - ses suhtes on lugude lurjused üsna heaks vahelduseks. Vahel selline paksude värvidega ülekallamine väsitab, aga eks lugude mahud juba ei lase midagi rohkemat kujuneda - ent ega eesmärgiks paistagi olevat värskendada rahvuslikku mütoloogiat, vaid puhtalt meelelahutus.

Ära sõida rahata Riiga ehk Sent pole raha, aga santiim on raha ehk kimbuke läti vanasõnu (2005)

 

Kristi Salve on koostanud selle väikese raamatukese - nagu aru sain, oli-on plaan teha suurem võrdlev vanasõnaraamat (seda vist siiski pole?). Välja sai valitud sellised ütlused, mis endale meeldisid ja mille puhul pole vaja otseselt konteksti teada - muidu jagunevad vanasõnad siin temaatilisteks gruppideks. Seega ise lugedes saab hulga enam tarkuseid kõrva taha pista!

Valega võid minna läbi maailma, kuid tagasi tulla ei saa. (lk 11)

Sööks või koera ära, kui saba ei oleks. (lk 14)

Kes häbi ei tunne, see nälga ei sure. (lk 20)

Laisk teeb kaks korda, kitsi maksab kaks korda. (lk 22)

Mida kurat ei suuda, seda eided suudavad. (lk 35)

Oleks jahu, küpsetaks pannkooke, aga rasva ei pole. (lk 39)

Loll on sündides tark, aga tark õpib, kuni elab. (lk 43)