Peale “Ulyssest” on nüüd Rummo ilmutanud järjekordse tähelepanuväärse panuse eesti kultuuriloosse (kui tõlge elab, on see osa laiemast kultuurist, eksole).
Samas ma ei oska kuidagi öelda, et oleksin nende tekstide lugemist mingil moel nautinud - ehk piktogrammide (ühe sellise järgi sai kogu oma nime) fantaasialend on küll muljetavaldav (ja samavõrra nende eesti keelde vahendamine). Sest noh, muidu klassikaline (ja veel prantsuse (Rimbaud!)) luule, see on ikka tõelistele luulekogejatele. Üks võimalus Apollinaire’i lugeda võiks näha seda biitluule eelkäijana, kui vaid poleks seda vabavärsikaugust. Siit omakorda tuleb mõte, et need tekstid oleks päris head pähklid luuledeklamatsioonideks, siin oleks ettekandjale ehk peamurdmist, kuidas selliseid tekste õieti löövalt esitada.
Ja no see essee uuemast luulest …. mingil moel on see ikka päris hämmastav, kuidas aegajalt langevad luuletajad suurushullustusse ning kujutlevad end progressi rakettidena. Essee on küll tõlkinud hoopis Triinu Tamm, kes on ühtlasi teinud selle raamatu luuletuste alustõlked prantsuse keelest, mida siis Rummo omakorda vahendanud eestikeelseks luuleks. Raamatus on ühtlasi ära toodud Ilmar Laabani tõlge “Kingud”, milles Rummo oleks küll üht sõna (vt pealkirja) täpsustanud, aga see on juba poeesia täppisteadus ning muidu see Laabani tõlge koostaja jaoks vägagi õnnestunud.
“Meile teadaolevalt leidub tänapäeval tõelisi luuletajaid pea eranditult nende seas, kes kirjutavad prantsuse keeles.
Kõik teised keeled tunduvad olevat vakatanud, selleks et universum kuuleks paremini uute prantsuse poeetide häält.
Terve maailm vaatab selle valguse poole, mis ainsana lööb heledaks meid ümbritseva öö.
Ometi on neid hääli siin vaevu kuulda.
Moodsad luuletajad on niisiis loojad, leiutajad ja prohvetid; nad nõuavad, et uuritaks seda, mida nad ütlevad selle kollektiivi hüvanguks, kuhu nad kuuluvad. Nad pöörduvad Platoni poole ja anuvad, et isegi kui ta nad riigist pagendab, kuulaks ta nad vähemalt enne ära.
Prantsusmaa, kes on kogu tsivilisatsiooni saladuse hoidja, saladuse, mis on saladus üksnes nende ebatäiuslikkuse tõttu, kes püüavad seda lahti muukida, on seetõttu muutunud suurema osa maailma silmis taimelavaks luuletajatele ja kunstnikele, kes päevast päeva suurendavad tema tsivilisatsiooni pärandit.
Ja nende levitatava tõe ja rõõmu läbi muudavad nad selle tsivilisatsiooni kui mitte just sobivaks ükskõik millisele rahvale, siis vähemalt ülimalt meeldivaks neile kõigile.
Prantslased viivad luule kõikide rahvasteni.”
(“Uus vaim ja luuletajad” , lk 97, tõlkinud Triinu Tamm)
