Kitsas mõttes võib selle raamatu autorit nimetada luuletajaks - kui selliseks pidada täiesti suveräänset loojat, kes ei hooli moest ning kes on seadnud endale mingid täiesti omad standardid. Mis ei tähenda, et väljaspool seda omailma oleksid need tekstid suurt mõistetavad - kui, siis neile mõnele inimesele, kes sellist autorit peavadki luuletajaks. Mina näiteks seda luulet ei mõista, siinne maailm on minu jaoks täiesti võõras - rääkimata sellest tekstimassiivist, mis on laiali laotatud 12 trükipoognale ning täis omamoodi tihedat kosmilist religioossust; see käib tugevalt üle mu mõistmispiiri (uh, kas üheks inspiratsiooni allikaks võiks olla Uku Masing?). Ja eks on ka väike kahtlus, et mõnelgi puhul on kasutatud mõnd klassikalist värsimõõtu, aga seda ma küll kontrollida ei suuda.
Saan aru, et luulekogu puhul peaks eelkõige hindama tekste endid, aga kogu raamat justkui kutsub tõlgendama tekstide loojat ennast ning eks see on veidi harjumatu. Vahest võinuks ehk teha rohkem toimetustööd ning mitte nii palju tekste korraga avaldama, selline mass lihtsalt nullib üksiktekstid ära; eriti kui tekstid on loodud üsna ühetaolises võtmes (muidugi, siin vast küsimus lugeja enda kogemuses, ikka on meeldivam lugeda õhulist vabavärssi, mis ei ragise võimalikust mõttetihedusest).
Näiteks toodud üks lühem tekst:
Muidugi sõitsin tulle,
olles veesärki kandnud
nagu valehabet
ja ikka ei ühtegi üminat,
milles võiks ära tunda
ülesärganud mesilinnu
talvisest tardumusest…
Ei tee ju muud, kui ainult
kirjutan o m a raamatut,
lõppematut, täis märksõnade
kannatlikkust
ja usku pimenevast labürindistki
puhtana välja tulla!
Teravaid, sirgeid ja kandilisi
sõnu olen loonud,
nemadki on Sinu tahtmist
ja otsustusvõimet täis,
neidki on katnud Sinu
hingesametine vaip,
millelt imeb tolmu
süüdistav enesekriitika!
Luule on nagu paat,
mida luuletaja mereveele lükkab,
jäädes ise kaldale päältvaatajaks,
kaasaelajaks paadi teekonnale.
Pole suuremat paratamatust,
kui poeediks olemise paratamatus!
(lk 108-109)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar