18 juuni, 2016

Margo Lanagan – Ferryman (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 4, 2010)

Sharonile meeldib oma vanemaid aidata. Nii saadab ta ema oma tütre tihti lõunasöögiga isa juurde, kes töötab sügaval-sügaval maa all. Isa ametiks on nimelt toimetada surnuid üle Acheroni jõe – kontrollida, et need on korrektselt teispoolsusse saadetud ja et nad jooksid enne paati astumist Lethe vett, mis kustutab mälu. Algul Sharon kartis seda kohta, kus kaldal vanguvad surnud, kuid nüüd aitab ta isal seal mõnede toimingutega, võtab vastu näiteks hauapanuseid jms. Seekord juhtub aga nii, et tööhoos paadimees higistab kõvasti ja higipiisad on paadipõhja libedaks teinud, mistõttu Sharoni isa libastub ja kukub Acheroni. Kui ta sealt välja ilmub, on ta surnud, ning tüdruk ei saagi enam midagi teha, et isa tema ja ema kõrval oleks – isa peab hoopis saama korraliku matusetseremoonia, et nii pääseks teispoolsusesse. Aga enne lõplikku lahkumist on tal veel tütrele mõned õpetussõnad.

Tekst, mis pole just minu teetass (esmatutvus oli hulga lootusrikkam), kõik see südamlikkus ja sümbolid ja eri surmakultuuride kokkusegamine. Selline... emolugu, muinasjutt täiskasvanutele.

Kommentaare ei ole: