Hiljuti raamatudebüüdi teinud autori satiir tulevikust, kui maailma
saaksid valitseda … veganid. Ja et ikkagi tulevik, siis on meditsiinitehnika
niivõrd arenenud, et võimaldab inimesi muuta neile sobivamateks. Nii on eriti
karmid veganid hakanud end muutma rohkem või vähem mütoloogilisteks loomadeks
või taimedeks.
Aga tõsised eesti mehed muidugi
lihata ei saa, nii on ka advokaadist loo peategelane (kes muuhulgas kaitseb
seaduserikkujaist lihasööjaid, enne kui neid lõplikult represseeritakse) oma jahimehest
onuga (jahimehi on vaja selleks, et hundid moondatud veganeid ei himustaks) öises
metsas, et salavorsti tegemiseks liha saada. Kuid pimeduses kõmmutas onu hirve
asemel kentaurile kuuli kerre. Advokaat on šokeeritud inimolendi laskmisest ja
tahaks kutsuda kiirabi, kuid kuri onu tahab selle koriseva kentauri hoopis maha
matta. Ja korraga ilmub sündmuskohale pargivaht, kes on pärnaks muudetud
inimene.
Noh, kõige selle groteski keskel
on lool lõpuks oma puäntki. Et siis niisugune veganlust pilav jutuke (loetav Reaktori lehel). Omal moel vaimukas, omal moel mingit tervet talupojamõistust ja rehepaplust
idealiseeriv mentaliteet. Vähemalt tuleb tunnistada, et ma pole varem sellist
eesti-ainelist juttu lugenud, seega ikka silmavaadet avardav.
„Lagendikul valitses vaikne tardumus. Kentauri läbistasid surmaeelsed värinad, ta tõmblevad jalad sahistasid rohus. Aeg-ajalt oli kosta vere lurinat haavas. Mõtlesin sellele, mis meid siiani toonud oli. Puhas ahnus – päeva lõpuks leiab nõudlus alati pakkumise. Ja pakkuja leiab vahendaja. Arvaku riik sellest, mida tahab. Vanasti oli liha legaalne ja narkootilised taimed ja seened illegaalsed, nüüd on vastupidi. Siin me siis nüüd olime.“ (lk 9)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar