Ega nendele Kivirähki tekstidele alati pihta ei saa, nii meenutab selle raamatu lugemine kogemust “Lend kuule” puhul - mis see siis õieti on (teine mõte on, et autor on rohkem lühivormide inimene, ei meenu nagu ühtki romaani, mis just aplombikalt lõppeks).
Koolieelikust Oskar saadetakse suvel kaheks kuuks vanaema juurde - ema on sel ajal tööasjus Ameerikas ning isal vaja tööl olla ning lasteaias ei saa enam olla ja kuhu sa lapse siis paned. Vanaema elab linnast väiksemas asulas, eks poiss on seal vanematega koos ennegi olnud, aga nüüd siis ilmatu aja üksinda. Taga hullemaks, ta unustas telefoni maha, nüüd ei saa ka telefonis mängida.
Vanaema ja vanemate lootus on, et Oskar leiab endale sõbrad ja jookseb ringi ja möllab. Oskar nii ei arva, teda pigem hirmutab kontakt võõraste inimestega - ja kui kohalikud omavanused poisid kutsuvadki teda endi sekka, on Oskari reaktsiooniks pigem nende eest edaspidi peituda. Vanaema suurt pihta ei saa, millega poiss õieti tegeleb, tema arvates laps askeldabki enamvähem nii nagu lapsepõlves vaja.
Igavusest vallatud Oskar on aga leidnud kuurist puutüki, millest on teinud endale mängutelefoni - ja nagu avastab, saab sellega helistada asjadele (ehk siis omamoodi buratinotelefon). Ja see asjade kaudu avalduv maailm on põnev - sest eks nende emotsionaalne skaala on seinast seina, kuid samas saab Oskar nende hulgas tunda end nö peremehena. Välja arvatud punane õhupall, see on Oskari haardeulatusest väljas, olles takerdunud nööripidi puu latva. Vahel jälgib õhupall poisi tegevusi õue peal, enamasti aga naudib oma vabadust tuulte käes tantsida. Oskar tunneb nagu oleks talle tekkinud sõber või isegi midagi enamat, ta on justkui armunud isepäisesse õhupalli. Kuid õhupall, tema on nö emantsipeerunud.
Ja nii need mitmed päevad kulgevad erinevate asjadega sekeldades ja seda reaalse maailma eest varjates. Ei saa öelda, et Oskari ja vanaema ühine aeg siin jõuaks just paarist nädalast kaugemale. Aga jah, mis see siis õieti on? Ühe väikse poisi eneseleidmine - või see toimuv veidrus seisneb telefonist ilmajäämises? Ja see armumine õhupalli ja temaga probleemid, see siis markeerib poisipõlve arengut? Jajah, eks juba lasteaias käivad armumised ja suhete mängimised; Oskar siis teeb seda … omamoodi? Ja see raamatu lõpus leitud vanaema sõrmus ning sellega uus aspekt (nö suhtlemine noore vanaemaga), mis see veel on? Muidugi, iga lasteraamat ei saagi olla “Bullerby lapsed” oma ideaalse maailmaga, nii ka on Oskari suhe vanaemaga selline … kaugeltki mitte ideaalne, sest ega vanaema ei mõista teda ülemäära. Kuigi jah, ei saa öelda, et see oleks konfliktne, lihtsalt põlvkondade vahe.
Lugesin seda raamatut lapsele ja üllataval kombel see talle väga meeldis (eriline lemmik muidugi prügikasti luuletused), mul endal oli vähe raskusi - eks juba kõik need põim- ja kiillaused on parajad keeleväänajad ning välja hääldamiseks päris väsitavad. Kui Kivirähki lastelugudest on leitav kõiksugu automaatseid hitte, siis siin … noh, olen segaduses ja tunnen vaimust vaesena.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar