Sofi Oksanen - Puhastus (2009)

Raamat, mida võiks kasutada eestlaste tutvustamiseks, näiteks rootslastele. Olgu, selline nali on kohatu -- räägib minus emo, kes päev läbi raamatu lummuses kulgenud (oeh, "lummus" on siinkohal väär sõna) . Igatahes, kusagile tuleb see nüüd välja halada.

Meenusid mitu asja. Kõigepealt (vist oli see Mari Saati "Lasnamäe lunastajas") seik, kus üks ameerika tüüp kuulas lugusid naise sõjaaaegsetest läbielamistest ja mõtles, et huvitav, kas ta ikka on saanud psühholoogi abi. Siis muidugi legendid-lood kohalikest, kes küsisid sõjapõgenikelt "aga miks te politseid ei kutsunud?". Ja veidi selgemaks sai ka mõne aasta tagune Soomes käik, mil sõbranna soovitas, et ära sa eesti keelt valjult räägi, peetakse litsiks. Ja siis mõtlesin veel, et ma vist ikka ei taha üksinda Lääne-Euroopasse hääletada.

Niisiis, ma ei oskagi kusagilt alustada, liiga emotsionaalne raamat ja väga emolik järelolek, ja eks ma seda enne lugemist ennustasin ka. Sellepärast ei võtnudki teost enne kätte, sest aimasin, et pärast on paha. Nende kuulsate raamatutega on ikka nii, et nad poevad hinge, neist räägitakse ja kirjutatakse ja lavastatakse ja kõik sellepärast, et nad poevad oma traagikaga nii tugevalt hinge. Ja noh, mõnele võib ju väike närvikõdi meeldida (ning reality tuleb siinkohal ainult kasuks), aga mind viis ikka pisut rohkem rööpast välja. Mitte muidugi nii, et oleksin patja nutnud või üldse kellelegi seletama hakanud, et vaat, kui hea sul siin praegu elada on, probleeme tegelikult polegi, mis sa virised leiva hinna pärast, aga alati põdema valmis maailmavalu minu hellitet hinges sai jällekord põhjust aktiviseeruda. Selline äng.

Imetlen Oksase empaatiat. Ja imestan, kuidas tema seda nii hästi mõistab, ja kuidas ta seda veel nii ehedalt kirja oskab panna. Ning mõtlesin välja (olgu, tegelikult muidugi olen kuulnud neist asjust) järgneva. Et isekogenu ei saaks iial midagi sellist kirjutada, ta oleks juhtunus liiga kinni, klapid peas, ei leiaks õigeid sõnu, oleks liigemotsionaalne või liigüldine või liiga meelheitel ja üleni lootusetu. Kogemus teeb subjektiivseks ("see oli kõige halvem", "minul oli kõige hullem", "mina kannatasin kõige rohkem"), kuid kõrvalseisja näeb asju ühtlaselt, proportsioonis, selgemalt. Misläbi on ehk arusaadav, et taoline teos tuli mitte-idaeuroopalaselt. Noh, tegelikult on ikkagi arusaamatu, kuidas on võimalik selline raamat kirjutada -- igatpidi nii tõeline ja lisaks veel üleni haarav. Ja muidugi ei ole ma üldse nii palju taolist kirjandust lugenud, et niiviisi targutada.

Tahtsin just kirjutada, et raamatus polnud ühtegi negatiivset tegelast, kui meenus, et Paša ja Lavrenti olid ikka täielikud värdjad, läbinisti vastikud. Kuid üldistus tahtis tulla rohkem Aliide, Martini ja teiste tolleaegsete kohta. Minevikutegelased olid lahti mõtestatud, neid ei saanud süüdistada, nad olid olukorra ja isiksuse ohvrid. No mis sa teed, kui sul lihtsalt ei ole olemas sellist asja nagu empaatia? Liidia mõistis väga hästi, et ise tahtis Hansuga koos olla, aga selleni mõte ei küündinud, et Ingel tahtis ju ka. Kuid Liidia valikud, tema reetmine ja salatsemine tekitasid kaastunnet enne hukkamõistu, kuna naise mõtted ja tunded olid lugejaile selgelt näha. Vaevalt, et isegi oleks selles olukorras osanud õigem olla.

Kui teoses jooksid minevikupildid selget joont pidi (põhjus-tagajärg ülimalt arusaadavad, mistõttu puudusid head ja halvad), siis oleviku inimestesse suhtus autor märksa erapoolikumalt. Võimalik, et siin peitub ka üks põhjuseid, miks on raamatust tõusnud maailmavalu eeskätt Zara-suguste neidude suunas ning vähem minevikku. Niisamuti nagu 30 aastat tagasi poleks olnud võimalik laiemas lugejaskonnas tekitada kaastunnet Liidia kui äraandja vastu, pole praegu kaastundele kohta ühe kupeldaja suhtes. Isegi praegu seda kirjutades kõigun tasandi ja meta vahet, no ei saa autorile ette heita, Paša ja Lavrenti olidki üleni halvad.

"Puhastus" oli sedasorti hea raamat nagu "Requem for a dream" oli hea film -- see oli nii mõjus, jõuline ja tugev, et ilmselt ei loe seda teist korda enam kunagi. Liiga palju emotsioone. Liiga õudne.

Märksa põhjalikuma ja pikema ülevaate on kirjutanud Danzumees siin.
Intervjuu Oksasega.
Mare Liivamets.
Tegelikult leiab kõik selle ka siit.

lisa 04.10.´10

Piret Tali artikkel EPLis kõneleb huvitavat juttu. Üldjoontes ei saa vastu vaielda, seks ja vägivald müüvad ja "Puhastus" sai kuulsaks. Eelkõige võiks ärritada see, et miks jälle (st järjekordne raamat) peab rääkima kõigest traagilisest (kõige traagilisemast!), ajaloo hirmsaid seiku läbi kirjutama, kordama jne, kuid seda teksti siin kirjutades lähtusin ilmselt arusaamast, et noh... ju siis peab, mis seal ikka.