Seniloetud Andersoni raamatutest
igavaim või ebamääraseim, ehk võiks olla selle romaani
määratluseks kultuurilooline muinasjutt või fantasy; Shakespeare'i
ja mütoloogia tundmine oleks abiks kõigi nende Prosperode ja
Arielide täiemahuliseks nautimiseks (minu haridus ja haritus
longavad sel kohal). Aga jah, tegevus leiab aset 17. sajandi
alternatiivmaailmas, kus muuhulgas on Cromwelli pooldajad kasutusele
võtnud aurumootori ja ka muu maailmakord on veidi teistsugune
(kristlik Tuneesia riik?); ent samas ikkagi ususõjad ja kuningas
Charles I võitleb võimu eest. (Alternatiivmaailmades asjatajad
(sest alternatiivseid arenguid on teatavasti mitmesuguseid) kohtuvad
omamoodi maailmalõpukohvikus.)
Lugu siis sellest, kuidas Charlesi
toetaja Reini prints Rupert satub Cromwelli toetajate kätte
sõjavangi. Arestituna maalossis tutvub ta kohaliku võimumehe
sugulase, neiu Jenniferiga, kes on üks armas olevus. Tunded puhkevad
ja viimaks viiakse neiu niikaugele, et ta aitab printsil põgeneda.
Põgenemisel satuvad nad kokku müütiliste olenditega, kes seovad
Ruperti ja Jenniferi saatused ühte, et need aitaksid leida Prospero
kadunud võluesemed, mille abil saaks ühtlasi aidata Charles I võimu
kindlustada. Ja edasi seiklevad prints ja neiu eraldi, kogetakse
kohutavaid ahastusi ja lihalikke rõõme, kuni haldjas Ariel juhatab
nad kokku Vahemeres asuvale Prospero saarele. Oh seda üürikest õnne
ja armastust, sest peale võluesemete kättesaamist selgub Inglise
kuninga meeleheitlik olukord, ja... ja... jne.
Ühesõnaga, vähe jabur või
vanamoodne romaan, mis pole kirjanduslikult teostuselt just
meistriklassist – on selline üpris elutute tegelastega ebausutav
quest, mis ei pane suurt kaasa elama, on va punnitatud tekst. Rohkem
või vähem unustamisväärne.
Linkidest avaneb sellest romaanist vähe
elujaatavam interpretatsioon.
bukahoolik (linke mujale)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar