09 aprill, 2015

Henning Mankell – Käsi (2014)

Seda võiks nimetada säästu-Wallanderiks – alla sajaleheküljeline lugu, peatükid vaid mõneleheküljelised; järelsõnas selgubki, et tekst algselt kirjutatud tellimusena. Lugu ei käi värskete mõrvamiste kohta, Wallander satub nimelt elukohaotsingul ühel taluõuel käekondile, mille järel leitakse sealt kahe inimese skeletid. Kuna tegemist kahtlemata mõrvaga (ühel kägistamisjäljed, teisel kolbavigastused), peavad Wallander ja semud selgust leidma, kes on need viiekümnendates mees ja naine, kes nüüdseks 50-70 aastat mullas olnud? Miks pole arhiividest midagi leida nende kahe inimese kadumise kohta? Viimaks hakkab midagi hargnema – on need eestlased, kes maailmasõja ajal väljarändajatena seal talus peatusid? Või kaks mustlast, kes tol ajal kadunuks jäid? Või jääbki see aastakümnetetagune tapatöö selgusetuks? Igal juhul, politseiülem on rahulolematu, et uurijad aega sellisele reliktkuritööle kulutavad – see tõmbab tulemuste efektiivsust alla.

Raamatus on lisaks esitatud Wallanderi romaanide, tegelaste ja tegevuskohtade tutvustused ja indeks, mille uurimisel jääb taas arusaamatuks, miks lühiromaan “Püramiid” niipalju vastuolusid sisaldab, eelkõige siis Wideni ja Nybergi ning Wallanderi armuelu asjus. Mankell ei viitsinud korrektsust taga ajada?

Kommentaare ei ole: