Seda võiks nimetada
säästu-Wallanderiks – alla sajaleheküljeline lugu, peatükid
vaid mõneleheküljelised; järelsõnas selgubki, et tekst algselt
kirjutatud tellimusena. Lugu ei käi värskete mõrvamiste kohta,
Wallander satub nimelt elukohaotsingul ühel taluõuel käekondile,
mille järel leitakse sealt kahe inimese skeletid. Kuna tegemist
kahtlemata mõrvaga (ühel kägistamisjäljed, teisel
kolbavigastused), peavad Wallander ja semud selgust leidma, kes on
need viiekümnendates mees ja naine, kes nüüdseks 50-70 aastat
mullas olnud? Miks pole arhiividest midagi leida nende kahe inimese
kadumise kohta? Viimaks hakkab midagi hargnema – on need eestlased,
kes maailmasõja ajal väljarändajatena seal talus peatusid? Või
kaks mustlast, kes tol ajal kadunuks jäid? Või jääbki see
aastakümnetetagune tapatöö selgusetuks? Igal juhul, politseiülem
on rahulolematu, et uurijad aega sellisele reliktkuritööle
kulutavad – see tõmbab tulemuste efektiivsust alla.
Raamatus on lisaks esitatud Wallanderi
romaanide, tegelaste ja tegevuskohtade tutvustused ja indeks, mille
uurimisel jääb taas arusaamatuks, miks lühiromaan “Püramiid”
niipalju vastuolusid sisaldab, eelkõige siis Wideni ja Nybergi ning
Wallanderi armuelu asjus. Mankell ei viitsinud korrektsust taga
ajada?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar