Et siis... juudi mütoloogia tegutseb
tänapäeva Kabulis (ja mujalgi) – nimelt on iisraellastel oskus
teha... golemeid. Ja mitte selliseid suuri kandilisi savitompe nagu
ikka golemeid ette kujutatakse, vaid vägagi inimsarnaseid olevusi.
Juhtunud on nii, et Afganistanis on
saanud pommiplahvatuses surma muuhulgas üks selline ameerika sõdur,
kelle vanaisa valmistab Iisraelis neid golemeid. Vanaisa otsustab
kättemaksuks selle pommipanijate juhtfiguuri tappa – ning selleks
läheb ta Ameerikasse (kus elab ta tütar mehega) ning valmistab seal
navaho indiaanlaste abil tütrepoja savist koopia, mis peale
ettevalmistust läheb ameerika sõdurina Afganistani ning teenistuse
lõppedes asub oma golemlikku ülesannet täitma – leida ja
hävitada see juhtfiguur. Sest golemi valmistaja on radikaalse
sammuga oma kättemaksumasinat veelgi täiendanud. Ent ühel hetkel
avastab golem, et ta on sattunud ameeriklaste julgeolekuagentuuri
kahtlaste mängude keskele. Jne.
“”We are not so different, our
two countries. America is as surrounded by her enemies as Israel.
Make no mistake that oceans can protect her. They haven't before, and
they won't now. The only way to protect is to find and kill your
enemies.”” (lk 111)
Et siis selline
müstiline värk tänapäeva tingimustes. Islamivõitlejad,
julgeolekuorganisatsioonid ja... golem. Kui algselt paistis, et
tegemist on sellise ameerikaliku veiderpatriotismi värgiga, siis loo
edenedes läheb pilt kirjumaks. Nojah, eks omaette küsimus, kas üks
kättemaks peab nii totaalne olema, aga kes teab. Mingil moel veider lugu.
Ahjaa, loo
jutustajaks on see kurjakuulutav golem ise, kes juurdleb vahel sellegi üle, ons temast inimest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar