Seekord saab siis pilgu heita Vetinari
eraelule – nimelt saabub talle külla Uberwaldi leedi Margolotta,
ja oh seda kudrutamist ja teravmeelitsemist, mis säriseb inimese ja
vampiiri vahel. Mida raamat edasi, seda inimlikumaks Vetinari
teiseneb, hakkab teine lausa veiderdavaks vanameheks muutuma (kuigi
“Öövahtkonna” järgi peaks ta Vimesiga pea eakaaslane olema).
Raamat ise ongi romantilisest hoost
kantud ehk siis kuidas kaunis kokatüdruk ja tubli kokatüdruk endale
peiud leiavad. Tõsi küll, üks peig on kokkupandud inimkeha
osadest... ja kelle minevikutaak on vägagi pelutav. Palju
veiderdamist on Nähtamatu Ülikooliga, ja niisamuti sellisest
nähtusest nagu jalgpall, mida Vetinari heakskiidul vormitakse
tänavamadinast reeglistatud spordiks.
“Viimasel ajal läks päkapikkude poodidel hästi, peamiselt seepärast, et päkapikud mõistsid kauplemise esimest reeglit, milleks on: Minul on kaupa ja kliendil on raha. Raha peaks olema minu käes ja kahjuks tähendab see seda, et minu kaup saab kliendile. Seepärast ei ütle ma: “See seal akna peal on viimane ja me ei saa seda teile müüa, sest muidu ei tea keegi, et me selliseid müüme” ega “Kolmapäeval tuleb neid tõenäoliselt juurde” ega “Me ei saa selliseid riiulitel hoida” ega “Mul on kõrini korrutamisest, et nende järele pole nõudlust”. Päkapikud mõtlesid: ma müün oma kaupa igal võimalikul viisil, välja arvatud füüsiline vägivald, sest kui ma oma kaupa ei müü, olen ma täiesti mõttetu.” (lk 174)
ulmekirjanduse baas
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar