23 veebruar, 2017

Olev Muutra - Kolmteist rändurit (2016)

Õpetlikud hirmu- ja õudusejutud lastele - kui enne raamatu kättesaamist arvasin, et tegu täiskasvanute raamatuga, siis tegelikult pole üldse nii (no mõned vägivaldsed või sadistlikud pole ehk lastele nii sobivad). Triskaidekafoobile on selline raamat üsna suureks väljakutseks, sest kolmteist on siin pidevalt ja mitmes variatsioonis - kolmteist lugu, kolmteist päeva-kuud-aastat, kolmteist leegioni jne jne; see on omal moel justkui autorile fetišiks, või vastupidi, noore lugeja võõrutamine pimedast ebausust.


Mahust hoolimata on teksti keeruline romaaniks pidada, pigem on tegemist jutukogu või novellikimbuga. Kõrtsis kohtuvad kolmteist rändurit, kes vajavad puhkust ning otsustavad seal kolmteist ööd veeta, igal õhtul jutustaks üks rändur loo. Ja nii siis tulevadki kõiksugu muinaslood, kust saab õpetust paremaks eluks ning kuidas kõiksugu olenditega rinda pista. Raamatu viimased lood lähevad vähe psühhedeelsemaks, mis on heaks vahelduseks eelnenud üsna noortele lugejatele-kuulajatele mõeldud tekstidega.


Keeruline oleks öelda, et see raamat lisaks eesti lastekirjandusele uut kvaliteeti, selleks jääb ta liialt ühele kohale tammuma ning lugude uudsus ammendub esimeste juttudega (no värskemaks läheb lõpulugude psühhedeeliaga, kui seiklused unenägudes jne). Iga loo jaoks eraldi kuningriigimaailma loomise asemel oleks võinud autor nende maailmade vahel seoseid luua, et nii tekstikogumist midagi romaanilaadset luua - milleks kõik see muinasjutuline grandioossete kildude pahvaks koos kõigi oma legendaarsete kangelastega kui õigupoolest on tegu ühe kontinendi siseasjadega ja loogiliselt võttes oleks need kangelased ühel või teisel moel teineteisega kokku puutunud. Aga muidugi, ehk olin tähelepanematu ja ei märganud võimalikke lugudevahelisi seoseid.


Raamatu kujundus on nii ja naa. On õnnestunud illustratsioone, ja niisuguseid, mis kraabivad vahel silma.Võibolla olen ainus lugeja, aga see igal lehel läbi teksti kumav raamatukaane illustratsioon (kus siis rändurite kõrts) käis mulle parajalt närvidele, niisugune kujundus on minu meelest silmi kurnav - ja et kõikidel lehtedel on trükitud teksti taustal üks ja sama kujundus… milleks seda nii kasutada.


“Vihane kuningas Augustus muutis lapsepeksu keelu seaduse päevapealt ümber. Sarnaselt Koerakoonia valitsejale soovis temagi, et tema kuningriigis valitseks kord. Sellest päevast alates olid vanemad kohustatud oma võsukestele, kes vägisi pätiks kätte kippusid minema, tutvustama vitsa. Vastasel korral tabas see saatus hooletut lapsevanemat ennast. 
Kuningalinnas kutsuti kokku kogu kuningriigi lapsed ja kuningas Augustus Õiglane rääkis neile uuest seadusest ja ka põhjusest, miks sai see vastu võetud. Seejärel rääkis ta loo Wimlosest, kes kurja ja süüdimatu lapsena tegi, mida soovis, oma tegude eest vastust andmata ning millega see tema jaoks aastate möödudes lõppes. Uskuge või mitte, kuid pärast seda polnud Pellerose kuningriigis enam ühtegi halba last. Nad said suurepäraselt hakkama ka koerusteta. Aga “vitsaseadus” jäigi pelgalt seaduseks, mida tegelikult kellelegi tarvis polnud, sest head lapsed ju vitsa ei vajanud.” (“Koeratapja”, lk 37)

mööda netti
kirjanduslik päevaraamat 


Kommentaare ei ole: