Järg tekstile “Igaviku väravale”. Kui esimeses tekstis oli mitu vaatepunkti, siis nüüd näeme vaid läbi Narda kogemuste - mis on see elu, kui toormaagia naaseb maailma.
Ainult et selle kasutamine ei muutu laialdaseks, kuna Igaviku väravalt naasnud Narda suundub Ruunide Hälli oma õpetaja, vanemlausuja Bereni jutule. Kes pole naist nähes just sõbralik, aga kui viimaks soostub Beren kuulama ta lugu … läheb kärmeks tegutsemiseks. Beren mõistab, et kui ta suudab hoida toormaagia kasutamise vaid valituile, siis see tähendaks neile (või noh, talle) piiramatut võimu. Narda kõhkleb, aga samas … Bereni kõrval poleks ta enam tühi koht, ka tema oleks keegi.
Mehe plaan õnnestubki, aga seda julmade repressioonide abil - kõik, kes püüavad ise toormaagiat käsitleda, kas hukatakse või siis torgatakse silmad peast ja rebitakse keel suust. Narda pole toimuva üle just õnnelik, aga aitab Berenil võimul ja elus püsida; naine hakkab ise salamisi otsima võimalikult algseid ruune, kasvõi selleks, et Berenit peatada.
Teksti huvitavaim külg on Narda tegelaskuju - kuidas ta oma auahnuse nimel oli valmis end Bereni võimu alla koogutama, aga samas jääb tal siiski alles miskisugune südametunnistus (mille nimel tegutsema hakkamine võtab küll aega aastakümneid). Ühesõnaga, sellist tegelaskuju pole just lihtne armastada või samastada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar