Kergelt segane LGBT-maiguline lugu naisest, kes leiab armastuse kohas, kus ta ei tohi seda tunda. Nimelt on kuskil Atlandi ookeanis selline saar, kus eraldatuses on elanud naisteühiskond. Tegemist on omal moel uue inimliigiga, igatahes suudavad nad paljuneda… omal moel. Nende ühiskondlik kord on väga võõrastav, nad ei oma midagi ega kedagi, nende keeles koguni puuduvad mõisted, mis puudutavad omandit või armastust.
No igal juhul kui see ühiskond on elanud oma 1700 aastat muust maailmast eraldatuna, tekib geenisupis teatud roiskumne, nii on selles eraldatud ühiskonnas probleem väärarenguga järglased ja geneetikust peategelane aitabki seemendamist (no kuidai tuleb nende paljunemisprotsessi nimetada) uuesti värskematele radadele. Aga enne tulemuste nägemist juhtub see õnnetus, et peategelane armub ühte kohalikku naise… ning koguni ihkab temaga abielluda (ta küll mõistab kui võimatu see on, kuivõrd see kiivalt privaatsust hindav saareühiskond ei mõista läänelikus mõistes omandit ega abielu). Eks siis niisugusele jamale järgneb naisühiskonna kohtuotsus.
Vähe veider lugu, mille sügavamat mõtet suurt ei adu (mis on see inimeseks olemine, eksole), aga kirjeldaud ühiskond on omapärane. Tegevus leiab aset tänapäeval, seetõttu tekivad üsna suured käärid selle ulmelise ühiskonna ja nüüdismaailma toimimise vahel. Uusnaised on leidnud küll edukalt oma ellujäämisviisi, aga eks imestust ärata see, et geenisupi probleem nii hilja lajatab. Rymani lood on seni stabiilselt neli punkti saanud, nii ka see tekst kukub samasse auku.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar