“Keegi polnud selles peres kellegi ori, ka pärast ema surma mitte.” (lk 82)
Alguses jääb sellest lühiromaanist mulje kui kristlikust õudusloost, mille naiivne väljendumine ehk põhjustabki painajaliku atmosfääri. Üksik maja kuskil Skandinaavia kolkas, salapärane tige vanainimene Dolores ning tema teenijaks sattunud ematheresalik neiu Maria, sotsiaaltööst unistav maarjamaa ingel. Teksti iseloomustab vanainimeselik kirjutamine ja ka suhtumine. Hiljem siiski selgub, et tegemist võiks olla arengulühiromaaniga, või siis lühiarenguromaaniga.
Raamatul on nagu kood, mida minusugune lugeja ei mõista. Lehekülgi täidab painav surmahõng, probleemid mineviku ja lahkunutega. Saame muuhulgas teada, et parapsühholoogia ja tervendajad on saatanast ja sellest tuleb igal juhul eemale hoida (lk 84). Või üks soovitusi insuldist taastumiseks: “Käige nädalavahetusel kirikus ja laulge endale ülesehitavaid laule. See on vanainimesele parim rohi ja taastusravi.” (lk 89)
Lõpulehekülgedeks saab selgeks, et raamat pakub lugejale võimalikku turvapaika – usu jumalasse ja kõik saab korda. Saad veeta jõule väikses maakirikus, sellises nagu näidatakse filmides või kirjeldatakse lapsepõlvemälestustes – head või sügavad muutused toimuvad siingi kahel korral kirjeldatud jõulude ajal. Tuleb vaid asuda jumalaga dialoogi.
Veider romaan.
Natuke juttu Irene Varist
---------------
Raivo Kelomees - Inimlik faktor interaktiivses kunstis (Sirp, 23.01.2009)
Tehnoloogiaga inimestele antud võimalust kokku saada kogeme iga päev, helistades lähedastele või saades/saates sõnumeid. Küllalt suur osa sõnumivahetamisest, meilimisest, sms-imisest on kontaktiloomise või -hoidmise funktsiooniga. Suur hulk sõnumitest ei teeni infovahetuse eesmärki, vaid vajadust teistega/ lähedastega kontaktis olla.
Kas selle tulemusena saame ütelda, et tunneme ja mõistame üksteist paremini? Vaevalt. Pigem hoitakse oma tutvust või lähedust sobivalt turvalisel familiaarsusnivool, mille toime seisneb stabiilse enesetunde (hingerahu) tagamises.
Juureldes teema üle, kuidas inimesed üksteisega suhtlevad, olgu tehnoloogia vahendusel või otse, jõudsin (vist mitte väga originaalsele) järeldusele, et sõnumite sisu ei ole enamasti oluline. Tähtis on sõnumite saatmise ja vastuvõtmise rituaal. Tähtis on suhtlusmäng, mis täidab meie tegelikkust ja seob meid maailmaga. Tähtis on saada vastus. Sõnumeid märgatakse siis, kui need sisaldavad mingit informatiivset kvaliteeti, kui need erinevad oodatust.
artikkel
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar