“Midagi ei olnud teha, Kristina Vallo oli naisterahvas ja millisele naisele ei meeldiks olla ihaldatav. Ta langetas vannilina ja, silme ees Peeter Varu häbelik pilk, vaatas norivalt peeglisse. Ette heita ei olnud siin küll midagi. Lõbusalt sihtisid taeva poole sportlike rindade uudishimulikud nibud, vallatult kaardusid puusad, sihvakad ja ilusalt voolitud nägid välja jalad ning lamedal pingul kõhul ei olnud grammigi rasva ega ühtegi volti. Nõtke pika kaela, laiad õlad, kitsa piha ja vormika tagapoole oli Kristina pärinud sportvõimlemisest, milles koolipõlves isegi vabariigi noortemeistri tiitlit kandis.” (lk 33)
Tahaks kunagi koostada tsitaadivaramu, kus eesti (mees)autorid kirjeldavad naistegelasi. Kes peavad lihtsalt ihaldusväärsed olema. Paneks sellele pealkirjaks “Oo naised” vms.
Parafraseerides kuulsat eestlaste valeütlust, et igas sadamas leidub üks eestlane, võib selle romaani puhul öelda, et igas suuremas korrakaitse- ja kriminaalorganisatsioonis leidub operatiivkohtadel eestlasi. Lõpuks läheb juba selle raamatu lugemisel sassi, milline eestlasest kurikael just kellele töötab, igatahes üks hetk pöördub romaan peadpööritavaks, vastandina algupoole laevas vedelemisele ja meeskonna vaheliste hõõrumiste kujutamisele.
Romaani mõningaseks omapäraks on lugeja harimine erinevate ülevaadetega, nii meresõidust kui narkokaubandusest ja muustki. Mõneti kulmukergitav on esitatud arvamus nagu Kagu-Aasias võidaks Baltikumi näha narkotarbimiseks soodsa turuna, võrdsena transiitmaa tähtsusega.
Aga igal juhul, lugemiseks igati sobiv raamat, mõned tegelased on just sellised nagu nad ikka olema peavad (kapten, pootsman, saarlased kui vahvad vuntsid), teised jälle teevad põnevikule omaseid moondumisi. Täristatakse relvi ja kabistatakse naisi. Eestlased on ikka kõige vahvam rahvas maailmas. See on amet ja kohustus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar