Kätte võttes arvasin, et tegemist tundmatu autoriga, aga siis selgus, et varem ikkagi Sirvi esimest raamatut lugenud. Mis siis ikka.
Raamat kajastaks nagu eesti keskklassi unelmat – lõbus ja muretu elu. Saab ringi hängida ja miks mitte ka kauneid kunste tarbida. Minajutustaja Andra näiteks ongi ooperikriitik. Lugedes Sirbist muusikaarvustusi, ei imestaks üleüldse kui andralik kriitik ka eksisteeriks. Selline milvilembelik raju naine või mees.
“Demokraatlik autor,” mõtlesin ma.
“Ühtmoodi kiretult ja napilt kirjeldab (õigemini märgib) armsamaga orgasmi saamist, poest saia ostmist kui ka ohvri surmamist noahoopidega,” arutlesin edasi.
“Kuid häid veidraid tsitaate leiaks siit palju!” jõudsin lõpuks endamisi otsusele.
“Las need jääda lugeja avastada!!!”
Dialoogide tekstiline vormistamine on võluvalt mittetavapärane, kohe huviga pead arvama, kas järgmiselt realt jätkab rääkimist üks või teine tegelane, hea, et korraga mitu tegelast jutuhoogu ei satu.
Minajutustaja Andra on tegevuse suhtes mõneti passiivne (esimeses raamatus oli hoopis aktiivsem), tema tööks on pigem kannatanu lohutamine peale ta armastatud meeste siitilmast lahkumist ja niidiotsakeste jagamine uurijast armsamale.
Kliima soojenemisest tekkinud probleemid on jõudnud sellessegi romaani. Kui vana-aastaõhtust on möödunud üle poole aasta, on käes selline aastaaeg nagu täiskevad. Noh, ühesõnaga jaanipäev toimub siis (lk 35-37).
Väike artikkel
----
Krista Kaer - Eesti kirjandus 2008 (Sirp, 19.12.2008)
Mulle tundub ka, et sel aastal on saanud hoo sisse üks huvitav suund: mitmed autorid eelistavad avaldada oma raamatud varjunime all. Põhjusi on kindlasti mitmeid, aga oma rolli mängib kindlasti Eesti väiksus ja soov, et raamat elaks tõepoolest oma elu, ilma et autoriga seonduv seda segaks.
artikkel
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar