“Lõpuks jääb Toomas purjus peaga laua taha magama, sest on üleelamiste unustamiseks end purju joonud.” (lk 156)
Tundub, et esimeste raamatute hoog on kadunud, ehk on see raamat mõneti kiiruga koostatud-kirjutatud (võinuks ehk teksti natuke toimetada, kasvõi näpukate vältimiseks – nt anektoot, mõtekam, Las Scala).
Andra suhe politseiuurija Jaaniga on mõneti rutiinne, kuid see on niiehknaa paratamatu iga suhte edenedes, esimene kirglik armuöö toimub alles leheküljel 86.
Lugejat aitab kindlasti Pärnu geograafia tundmine, osates silme ette manada tegevuskohti, näiteks Aru või Lille tänavat (jumal teab, kas need tegelikult olemas on). Toredal kombel esineb tegelaste hulgas Marko Matvere.
Mis siin muud ikka kirjutada.
----
Toomas Velmet - Pärnus tasub talvelgi käia... (Sirp, 6.02.2009)
"Viimane tekitas pisut küsimusi, kuigi mul ei ole etteheiteid noorele suurepärasele pianistile Jaan Kappile. Kui, siis pigem dirigendile. Minu kogemusest lähtudes tuuakse klaver orkestrisse eelkõige kui löökpill ja seda eriti Coplandi partituuris, kus klaveripartii dubleerib suures mahus keelpille nende teksti rütmiliselt aktviseerides. Kui see on nii, siis ei mõista ma, miks seda aktiivsust enne nr 32 (kus on lausa kirjutatud molto ritmico e pesante) kuulda ei olnud või miks ma ei kuulnud klaveritämbrit nr-s 33, kus see peaks dubleerima keelpille lausa fortissimo's jne. Tean, et orkestriklaveri mängimine on midagi muud kui solisti või ansamblisti roll, kuid neid asju annab ju andekate muusikute puhul korraldada. /-/ Pärnu LO mänedžeridel on aga olnud mitte ainult erilist kõrva, vaid ka silm naisviiuldajate valikul, mis ei ole sugugi laval kõndijate puhul. Kui ma tuletan meelde ja asetan kõrvuti Leila Josefowiczi, Sarah Changi ja Anna-Liisa Bezrodny, siis arvan, et ühele Vogue'i kaanele nad ei mahuks, läheks ikka kolme numbrit vaja."
See artikkel pole taas Sirbi kodulehel olemas.
Velmet rokib, tõega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar