Aeg-ajalt on tore ilukirjanduse vahepeale lugeda midagi praktilisemat – kuivõrd psühholoogia-alast kirjandust praktiliseks nimetada. Käesolevast raamatust saab päris häid nõuandeid, vihjeid ja mõttekillukesi, mis – üllatus, üllatus – lähemal uurimisel päris tõele paistavad vastavat. Nii et kui soovi tegeleda mõttelugemise kõrgema tasemega, siis algaja sensitiiv võib siit saada mitmeid väärt näpunäiteid. Kui siiski päris veenev see kehakeele jutt mõneski punktis ei tundu, siis natuke kasvõi ennast jälgides saab selgeks, kui palju ilmneb alateadlikult sooritatud liigutusi ja märke.
Tõsi on, et kehakeele abil saab kaasinimestega nö manipuleerida ehk jätta endast soovitud muljet. Näiteks, seistes kindlalt kahe jalaga maas (seda sõna otseses, mitte metafoorilises mõttes), pea püsti, selg sirge, pilk kindel, hääl rahulik, ei tohiks eriti paljudel tekkida kahtlust, kas tegu on enesekindla inimesega või ei. (Vähemalt esmamulje jooksul – aga meenub kusagilt kuuldud mõte, et esmamulje vaat et kõige olulisem on.) Lohaka ja määrdunud rõiva kandjal on raske veenda, et ta suur puhtuse- ja korraarmastaja on (raamatus toodi taoline asjaolu tööintervjuu puhul välja). Pidevalt närviliselt ringi vahtides, ehteid näppides, küüsi närides, pilke vältides ja kärsitult kohapeal tammudes on ümberolijaid raske veenda oma rahulikkuses.
Raamatut lugedes tekkis mõte, et kuna tihti kasutame kehakeelt enesele teadvustamata, siis on lihtne anda välja valesignaale ehk kerge jätta vale muljet – jällegi, kas siis tahtlikult või tahtmatult. Näiteks, võid ju teist inimest tähelepanelikult kuulata, kuid samal ajal enda ümber ringi vahtides, rääkija pilku ignoreerides ning kaasa noogutamata jättes mõistab kõneleja üsna kiiresti, et talle ei pöörata suurt tähelepanu. Palju naeratav või naerev inimene tundub rõõmus – aga ometi ei pruugi seda olla. Ning raske uskuda, et vaikne ning kurbliku pilguga teeglane on tegelikult õnnelik. Taolised poolenisti teadvustamata märgid tunduvad enamasti veenvamad, kui neid saatvad sõnad. Eks ta ole kahe otsaga asi, mis ses keeles vastab tõele, mis mitte. Pisut jälgides, teadvustades ja järgi mõeldes võib märgata päris palju uut ning inimeste tegelikke mõtteid-tahteid paremini mõista. Pole vist vaja lisada, et see maailma paremaks paigaks muudab.
Päris kõigega, mis raamatus kirjutatud, ei saa muidugi nõustuda. Ning on ilmselge, et nii nagu verbaalne keel erinevate rahvaste puhul, erineb mingil määral ka kehakeel. Teose autor on küll inglane (teadupärast on too rahvas sama „külm“ ja „reserveeritud“ nagu meie oma), sellegipoolest kõlavad teatud nõuanded veidi kahtlaselt. Ekstreemseim näide jätmaks toredat muljet: „Peol või seltskondlikul üritusel sisenege nii loominguliselt, kui vähegi oskate. Lööge käed laiali ja hüüdke soojalt tere kõigile sõpradele. See paneb kindlasti inimesi teie poole vaatama ja toob teile rohkesti tähelepanu. Tingimata kallistage tuttavaid kõvasti. Kui mõni, keda te ei tunne, teid imestades vahtima jääb, ärge lööge põnnama, olge julge ja kallistage tedagi!“ (lk 138) Kuidas kellelegi, rahulikuma temperamendiga inimesele muidugi mitte kõige sobivam nõuanne.
Aga täpsemate näpunäidete ja seletuste saamiseks tasuks lugeda raamatut.
Aeg-ajalt on tore ilukirjanduse vahepeale lugeda midagi praktilisemat – kuivõrd psühholoogia-alast kirjandust praktiliseks nimetada. Käesolevast raamatust saab päris häid nõuandeid, vihjeid ja mõttekillukesi, mis – üllatus, üllatus – lähemal uurimisel päris tõele paistavad vastavat. Nii et kui soovi tegeleda mõttelugemise kõrgema tasemega, siis algaja sensitiiv võib siit saada mitmeid väärt näpunäiteid. Kui siiski päris veenev see kehakeele jutt mõneski punktis ei tundu, siis natuke kasvõi ennast jälgides saab selgeks, kui palju ilmneb alateadlikult sooritatud liigutusi ja märke. 
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar