Tatiana Obey - Fuck Them Kids (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2025)

 

Puhas meelelahutus, mis saab küll kõrgema hinde kui näiteks Yoachimi hinnatud tekst, aga noh, omas laadis täidab oma ülesande.

Jaz on kolmekümnendates naine, kes pereloomise asemel tegeleb oma väikese kosmoselaevaga. Nii peab ta kuulma oma ema etteheiteid, kuidas Jazi vanemal õel on juba mitu last ja kuidas tema selline on - varem tekitas see naises pingeid, aga enam mitte (no kui sa kasvõi näed, kui palju jändamist lastega on ja kui vähe aega endale jääb). Aga noh, ema teeb parimaid toite, nii ka siis Jaz käib pühade ajal neid külastamas seal Europal paiknevas kuplis.

Õe juurest lahkudes ning Europalt väljudes avastab Jaz aga oma kosmosesüstikust jänese - ta õe 10-aastane tütar on end laevale nihverdanud. Jama küll, Jazil on tingimata vaja jõuda ühele süstikute võidusõidule … Mis siis ikka, homme toob ta vihasele õele lapse tagasi.

Eks siin tekstis esineb üsna terav vahe selles, mis elu saab endale lubada vallaline ja üksik või siis lapsevanem. Lapsed on toredad, aga siis kui need pole sinu ja näed neid vaid mõnikord. Peamine, et sina end hästi tunned ja et sul lõbus on. Eks lapsevanemana paneb veidi kukalt kratsima, mil moel selline vaba inimene pereelu näeb, aga kes meist õieti ikka teise inimese elu mõistab.

Mingil moel sarnane Blake’s nooruslikkuse üle juurdlemisega, eks siit väikese adrenaliinilaks ja klišeesid ikka saab.