mullu

Pole siia enam ammu kirjutanud, loodan alanud aastal sagedamini kirjutada. Möödunud aasta lugemistele tagasi mõeldes on tunne, et lugesingi tegelikult kuidagi vähem kui muidu ja kuidagi juhuslikumalt, kuidagi rabe aasta oli üldse.
Ma ei hakka tegema mingit edetabelit, ammugi mitte eraldi esile tõstma paremaid uudisteoseid, loetlen lihtsalt raamatuid, mis möödunud aastast meelde jäid, kui nüüd meenutan (ja jätan välja raamatud, mida lugesin pigem erialasest huvist).
Eesti kirjandus. Luuleraamatuist töötas enim Ene Mihkelsoni "Torn"; mõju, mille mehhanisme ei mõista seletada, selge nagu kivi ja raske nagu vesi (loodan sellest varsti kuskil pikemalt kirjutada). Maarja Kangro "Ahvid ja solidaarsus" oli igati tahe lugemine, mu meelest praeguses eesti kirjanduses suhteliselt ainulaadne hääl - esiteks, et naine nii kirjutab (kusjuures eriti tore on, et tegelikult pole selles proosas üldse seda pretensioonikust, et "vaadake, ma olen naine ja kirjutan nii"), ja teiseks see, kuidas nii irooniline ja eneseirooniline hääl on samas kuidagi nii vaba iroonia taga alati varitseda võivast tigedusest. Kindla käega kirjutatud jutud. Siin võiks mainida ka Lauri Sommeri "Kolme yksiklast", aga olin neid jutte juba varem ajakirjadest lugenud - eriti meeldib mulle Darja-jutt, see lihtsalt veenab (muuseas, Drake'i-jutt olevat olnud osaliselt tõukeimpulsiks Lauri Lagle lavastusele "(Untitled)" NO-teatris). Päris noortest jäi meelde Siim Nurkliku "Kas ma olen nüüd elus" - just see, kuidas pidevalt ähvardavast naiivsuse- ja klisheelikkuseohust siiski mööda osatakse põigelda; mehel on mingit peent kirjanduslikkku taktitunnet. Mis veel - meelde jäi, et jätsin pooleli Tõnu Õnnepalu "Paradiisi"; jäi meelde sellepärast, et tavaliselt istub Õnnepalu mulle peaaegu alati; jäi pooleli seepärast, et see läbiv piibellik register tundus puhtmehhaanilise stiilivõttena ja seda enam maneerlikuna; ei hakanud minu peal tööle.

Aga võib-olla enim meeldis uuemast eesti kirjandusest Jan Kausi "Hetk", mis ilmus juba 2009. Kopeerin siia omapoolse miniarvustuse, mille kirjutasin kohe pärast lugemist ja saatsin autorile: "Võib-olla et isegi parim asi (minu maitse järgi), mis Sa kirjutanud oled. Mulle meeldis peamiselt selle teksti toon ja tempo - mõneti nagu tagasihoidlik, aga samas tihke ja kuidagi loorjas ja läbipaistev, väga "taktitundeline", kui nii saab teksti mõju kohta öelda. Tekst tundus sageli väga põhjalikult läbi õmmeldud, aga samas nii, nagu oleks õmmeldud mingit väga õhulist kangast. Midagi küpset on mu meelest tolles toonis. Ja see kandub üle ka tegelaste kujutusse. Sirvisin põgusalt netist ka kriitikat, kuskil öeldi, et tegelaskujud on natuke skemaatilised - ma pole üldse nõus, minu meelest olid tegelaskujud just kuidagi kummaliselt usutavad, kuigi ju suhteliselt elliptiliselt kirjeldatud; teatav efemeersus neist tegelastest õhkus, aga see tundus mulle just kuidagi täpne, nii nagu inimese endapilt ongi natuke efemeerne. Ütleks nii, et need tegelaskujud - ja tekstikude üldse - olid pigem impressionistlikud, midagi otse vastupidist skemaatilisusele (ja ma olen ju vana impressionismi-fänn). Kuskil romaani keskel (nt seal, kus Eda räägib Joosepile, et ootab last, ja seejärel teeb Meez talle lapse - ja üldse just dialoogid oma loomulikkuses ning nende ümbrus meeldis mulle kõige rohkem) tundus tekst lausa selline, et tahtsin teda maitsta ja lugesin endale valjusti ette - et kuidas see kerge ja loomulik tihkus kõlab.
Kui kriitiline olla, siis natuke häiris mind nimi Meez (nagu mulle üldse ei istu eesti proosa ekstravagantsed nimed); ja oli kahju, et viimases peatükis tunduvad mitmed asjad kuidagi lihtsalt otste kokkutõmbamisena (et Joosepil osutub järsku olevat Maarika ja et Eda osutub järsku töötavat sünnitusmajas, et Joosepi lapse sünnituse juures olla), see tundus natuke nii, nagu ei lähtuks tegevus enam tegelaste elust, vaid kirjaniku soovist romaan ära lõpetada. ...
Muuseas, see, et tegelaskõne oli ilma jutumärkideta, eristamata, mõjus hästi, aitas omalt poolt teksti üldilmele väga soodsalt kaasa. (Üks detail sellega seoses - lk 182 on lause "Nad vaikisid.", mis on vist mõeldud Joosepi ja ta ema kohta, aga esimesel hetkel lugedes oli tunne, et võib-olla on see ka ema jutu osa; selles kohas tuli ehk kõige reljeefsemalt esile tolle jutumärgituse voorus - teatav voolavus, eri kõnelejate ühtesulamine tekstikoes, ja ometi on otsene kõne nii hõlpsalt autoritekstist eristatav, isegi imestasin, et ma kordagi nende piiride otsa ei komistanud. Mulle see pealtnäha ähmane, aga sisuliselt väga are tekstuur väga meeldib; nojah, ikka impressionism, jah.)"

Sattusin lugema mitmeid jaapani-asju - eks neid ilmus ka mullu päris mitu. Enim jäi ehk meelde Rein Raua tõlgitud Ikkyu Sojuni "Hullunud pilv", mõnusalt kommenteeritud luuletustekogu, nii et sai päris kena maigu ligi 700 aasta tagusest Jaapani elust ühe veidra munga fookuse läbi. Alguses nagu ei viitsi lugeda, kuidagi umbne ja kauge tundub kogu värk, aga ühel hetkel oled juba süvenenud ja minevikufantaasia on tööle hakanud. Hästi tehtud raamat. Teine raamat - lugesin inglise keeles kuulsat Sei Shonagoni "Padjaraamatut", mis on veelgi vanem, umbes 1000 aastat; lausa võõrastav rafineeritus ja peenus, mis tundub ühest küljest kuidagi absurdne ja isegi tühine, aga süvenedes hakkab tekkima koondpilt ja tekst uuristab oma urud lugeja teadvusse ning elab seal vaikselt oma elu edasi.
Tegelikult umbes samamoodi toimis ka Reiner Brocmanni "Teosed" - ega need tekstid ju teab mis elamust ei paku, aga kui lugeda neid kui ühe ammuse elu mälestisi, luuletustele lisaks ka nt pastorina piiskopile saadetud kirjad maarahva tüliküsimustest ja patuelust, siis muutub asi huvitavaks. Brocmann saavutas kirikulaulude tõlgetes kohati ikka juba üsna loomuliku eesti keele, nii et mõnikord võis lausa kõlaefektidega mängida, nt "Keel libbe on, Meel kibbe". Mõnes mõttes oli Brocmanni eesti keele harrastuski ju üsna rafineeritud ja seishonagonlik vaimunauding.

Elulood. Kersti Kreismanni ja Margit Kilumetsa "Paljajalu kõrrepõllul" pole küll vaba tolle Eesti Naise eluloosarja hädadest - nt mõnetisest melodraamast -, aga lugesingi seda eelkõige Mati Undi pärast, ja selles mõttes on seal üht-teist huvitavat (ka nt Viidingu ja üldse 70ndate vaimuelu kohta); nii et kultuuriloolise raamatuna täitsa nii. Kreismanni enda seisukohalt on kahju, et võhm sai otsekui mingil hetkel otsa, 80ndate ja 90ndate Kreismannist oli palju vähem juttu - näiteks Kreismanni üks kuulsatest rollidest, Juudit, on raamatus vaid mainimisi, mul oleks küll huvitav sellest lugeda olnud.
Arvo Kukumäe elulooraamatut "Alasti elu" (autor Evelin Kivimaa) lugesin kah - see on ikka hull vend. Ei ütle raamatu kohta midagi paha, täitsa õnnestunud ja mõjuv (auto)portree. Keegi võiks nüüd kirjutada ka raamatu Kukumäest kui näitlejast, loeksin huviga.
Üks väga hea raamat on Reet Neimari alustatud ja Pille-Riin Purje lõpetatud "Jüri Järvet. Narr ja kuningas" - seda lugesin mõnuga pikka aega, paks raamat ka, vist pool suve veetsin sellega. Korralik raamat Järvetist kui inimesest ja kui näitlejast - kuidas teda päris noorena peeti pigem lootustandvaks lavastajaks, kuidas ta 50ndail oli koos Eino Baskiniga koomikasuperstaar, kuidas ta Panso tükkides 60ndatel ennast tõsise draamanäitlejana lõpuks leidis, kuidas sai kuulsaks venelaste "Kuningas Leari" filmis ning seejärel kuidagi krampi läks - muutus rollide suhtes väga valivaks, kuni lasi miskipärast end 80ndatel Teatriliidu esimeheks valida, kellena oli saamatu ja piinlikuvõitu, ja siis vanapõlv veel mõne eheda rolliga. Omaette ooper oli veel tema vahekord Pansoga - nad olid suured sõbrad, kuid mingil hetkel ei istunud Järvetile enam Panso autoritaarsus, mis järsku esile tuli, kui too oli teatrijuhiks saanud, Pansole omakorda ei meeldinud, et Järvet filmidega populaarsust kogus ja teatri tagaplaanile jättis jne; mõnes mõttes päris kurb lugu. Naljakas on üks tõesti sündinud vestlus Järveti ja Panso vahel juba pärast nende tülliminekut - Panso: "Mina olen sinust Järveti teinud." Järvet: "Tee siis teine veel." Üllatav oli teada saada, et Järvet polnudki "vere poolest" eestlane - ta sünnijärgne nimi oli Georgi Kuznetsov, ta sündis Tallinnas venelannast teenijatüdrukule, isaks olevat olnud prantslane või prantsuse juut ühelt Tallinnas peatunud laevalt; ema aga lasi ühe mehega Venemaale jalga, Järvet pandi lastekodusse, kuni üks eesti pere ta enda juurde võttis. Rääkima õppis ta juba orvuna ja emakeeleks saigi eesti keel; vene keelt oskas ta kogu oma elu kehvasti. Järvetiks eestistas ta oma nime ise 17-aastaselt.
Hea raamat, nagu romaan.
Mäletan, et lugesin Järveti-raamatut läbisegi Kärgatava Kõue autobiograafiaga. Kunagi olin Vembuvana-jutte lugenud, nüüd oli huvitav teada saada, mis mees see oli, kes nood Vembuvana lood jutustanud oli.

Loomingu Raamatukogust jäi veel meelde Veikko Huovise "Poja surm" - tõesti mõtlemapanev raamat.


No ja siis muidugi see Oksase "Puhastus", raamat ühiskonnast, kus teismelised tüdrukud unistavad nagu Neitsi Maarjad sellest, et saada Leninilt laps.

ps. praegu loen Elin-Kai Toona raamatut tema vanaisast Ernst Ennost, "Rõõm teeb taeva taga tuld" - täitsa tore lugemine (nt kuidas sada aastat tagasi oli korporantide jaoks seltskondlikult amoraalne abielluda ülikooliõpingute ajal või kuidas Enno pidas elu pühaks ega lubanud oma kodus hiiri tappa, vaid meelitas nood suhkruga urust välja ning viis kotiga linna taha põllule). Tänini säilinud Enno elupaigad Tartus on Filosoofi 21 ja Veski 43, hilisemas elus peatus ta oma vanemate juures Kuu 13 ja õe juures Tähe 75 - koos praeguse täiskasvanute (endise Pushkini) gümnaasiumi kohal asunud kunagise Reaalkooliga, kus Enno koolis käis, moodustub päris kena Tartu Enno-kaar.