Kij Johnson - Country Birds (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2025)

 

Selle autori loomega tahaks rohkem tuttavam olla, senised kogemused on olnud päris huvitavad. See tekst tekitas küll pigem segadust, alles teistkordsel lugemisel sai nagu midagi enda jaoks selgeks.

Kui ma nüüd õieti aru saan (või noh, kes mul keelab autori kavatsustest “valesti” aru saada, see on ilukirjandus, mis võikski pakkuda tõlgendusvabadust vastavalt lugeja kogemustele), siis see on tekst kehaga kohanemisest, vananemisest, teispoolsuse lootusest. Kõik need linnud, mis keha muutumistega ilmnevad, aitavad justkui mõistuse jaoks pehmendada toimuvat, ja noh, surm on muidugi linnuna ülestõusmine, see ei ole lõpp, see on jätkumine.

Tekst on siis esitatud sellisena, kus naine avastab aastate jooksul kõiksugu linde enda sees peitumas - nägemise halvenemisega ilmneb üks linnuke ta silmas, puusaprobleemi korral ragistab keegi luu juures, depressiooni puhul omakorda omad tegijad jne. Aga see teebki olukorra justkui kergemaks, paremini vastuvõetavaks. Ja noh, mis siis järgneb surmale (ei midagi).