12 mai, 2014

Arkadi Strugatski, Boriss Strugatski – Tigu nõlvakul (2014)



 Takkajärgi paneb ikka imestama, et miks või kuidas avaldati eesti keeles esmalt see kriitilisem pool romaanist – kas see “Metsa” osa polnud siin kättesaadav või hinnati liialt jaburaks ja psühhedeelseks toonasele lugejale? Või äkki ei viitsinud Ehin kõike tõlkida? Või poldud teadlikud, et need kaks kokku kuuluvad ning niisamuti tundus auahne eesti keeles midagi sellist “kahtlast” (nagu Bulgakovi “Meister ja Margarita”) raamatuna avaldada?

“Aga kas sa tead, mida tähendab “ei tohi”? See tähendab: “pole soovitatav, ei kiideta heaks”, see tähendab, nii käituda ei tohi. Mida tohib, seda pole veel teada, aga vaat mida ei tohi – seda ei tohi.” (lk 30)

Aga jah, romaani ennast on raske kokku võtta, on selline nõukogulik psühhedeelia, kus vilksatavad tollased märksõnad ja hüüdlaused, mis siis lagunevad patramisse (tõsi küll, laguneb pigem selgem meel). On sellised nihkes dialoogid – Perets või Candide püüavad esitada küsimusi, kuid neile vastatakse mööda, neid ei kuulata ega mõisteta, aetakse mingit oma joru ja uputatakse süsteemi tõekspidamistesse. Esmapilgul selguse labürint. Või siis vastupidi – kummagi loo peategelased on süsteemivälised nähtused, nad ei saagi mehaaniliselt sobituda süsteemi, neid tuleb paika murda (Candide'l murti pea; Perets pandi bürokraatia etteotsa). Või on siis romaan süsteemi inertsist ja parasiteerimisest, mis sellega kaasneb. Nähtav ja näiv maailm.

“Ja Kim. Kim tuli kantseleist ja tõi kaasa tohutu mapi salakaebustega. Üheksakümmend kaks kaebust minu kohta, kõik kirjutatud sama käekirjaga, aga allkirjastatud eri nimedega. Et ma varastan postkontorist kroonu kirjalakki, et tõin kohvris kaasa alaealise armukese ja peidan teda pagaritöökoja keldris, et teen veel igasuguseid asju... Ja Kim luges neid kaebusi, viskas ühed paberikorvi, teised aga pani kõrvale, pomisedes: “Selle üle tuleb järele mõelda...” Ja see oli ootamatu ja kohutav, mõttetu ja vastik... Kuidas ta mulle arglikult otsa vaatas ja silmad kohe ära pööras...” (lk 50)

Mets kui meile tõepoolest alternatiivne maailm – elu toimib hoopis teiste reaalsuste järgi, bioloogilised protsessid teevad pagan teab mida (sinine rohi ja seeneküla jne jne). Ja see naistemaailma loomine ja Kuulaja transleeritud uudised, mis sellega veel on? Selle väljaande esmalugemisel ei adunudki, et koolnud on biorobotid, nagu sellest teavitab oma ülevaates Hargla. Et siis Mets on sarnaselt Valitsusele ühtviisi (bio)tehnoloogiline tander?

“Skalpellist sosistati õhtuti majades, aga koolnute nahkadest hakati tarkpeast külavanema näpunäidete järgi valmistama künasid. Neist tulid head künad, suured ja vastupidavad...” (lk 213)


Ühesõnaga, irriteeriv ja mõistmise valgete laikudega romaan. Kogu aeg toimub midagi, aga mis täpsemalt? Rabelemine surnud punktist välja (ja rebitakse tagasi)? Aga mis siis kui Perets ja Candide on hoopiski toimivasse süsteemi sobimatud (Candide ongi pärit Valitsuse poolelt ja püüab sinna tagasi saada), nende negatiivsest mõjust ja diversioonidest tulekski kuidagi vabaneda (jajah, humaansest vaatepunktist ketserlik mõte)? Eks see takkajärgi hämmastav ole, milliseid alternatiivseid reaalsusi autorid lõid; ma ei pea end kuidagi Strugatskite fännajaks, aga lummavaid tekste kirjutasid nad küll.

Kommentaare ei ole: