Takkajärgi paneb ikka imestama, et miks või kuidas avaldati eesti
keeles esmalt see kriitilisem pool romaanist – kas see “Metsa”
osa polnud siin kättesaadav või hinnati liialt jaburaks ja
psühhedeelseks toonasele lugejale? Või äkki ei viitsinud Ehin
kõike tõlkida? Või poldud teadlikud, et need kaks kokku kuuluvad
ning niisamuti tundus auahne eesti keeles midagi sellist “kahtlast”
(nagu Bulgakovi “Meister ja Margarita”) raamatuna avaldada?
“Aga kas sa tead, mida tähendab “ei tohi”? See tähendab: “pole soovitatav, ei kiideta heaks”, see tähendab, nii käituda ei tohi. Mida tohib, seda pole veel teada, aga vaat mida ei tohi – seda ei tohi.” (lk 30)
Aga jah, romaani ennast on raske kokku võtta, on selline nõukogulik
psühhedeelia, kus vilksatavad tollased märksõnad ja hüüdlaused,
mis siis lagunevad patramisse (tõsi küll, laguneb pigem selgem
meel). On sellised nihkes dialoogid – Perets või Candide püüavad
esitada küsimusi, kuid neile vastatakse mööda, neid ei kuulata ega
mõisteta, aetakse mingit oma joru ja uputatakse süsteemi
tõekspidamistesse. Esmapilgul selguse labürint. Või siis vastupidi
– kummagi loo peategelased on süsteemivälised nähtused, nad ei
saagi mehaaniliselt sobituda süsteemi, neid tuleb paika murda
(Candide'l murti pea; Perets pandi bürokraatia etteotsa). Või on
siis romaan süsteemi inertsist ja parasiteerimisest, mis sellega
kaasneb. Nähtav ja näiv maailm.
“Ja Kim. Kim tuli kantseleist ja tõi kaasa tohutu mapi salakaebustega. Üheksakümmend kaks kaebust minu kohta, kõik kirjutatud sama käekirjaga, aga allkirjastatud eri nimedega. Et ma varastan postkontorist kroonu kirjalakki, et tõin kohvris kaasa alaealise armukese ja peidan teda pagaritöökoja keldris, et teen veel igasuguseid asju... Ja Kim luges neid kaebusi, viskas ühed paberikorvi, teised aga pani kõrvale, pomisedes: “Selle üle tuleb järele mõelda...” Ja see oli ootamatu ja kohutav, mõttetu ja vastik... Kuidas ta mulle arglikult otsa vaatas ja silmad kohe ära pööras...” (lk 50)
Mets kui meile tõepoolest alternatiivne maailm – elu toimib hoopis
teiste reaalsuste järgi, bioloogilised protsessid teevad pagan teab
mida (sinine rohi ja seeneküla jne jne). Ja see naistemaailma
loomine ja Kuulaja transleeritud uudised, mis sellega veel on? Selle
väljaande esmalugemisel ei adunudki, et koolnud on biorobotid, nagu
sellest teavitab oma ülevaates Hargla. Et siis Mets on sarnaselt
Valitsusele ühtviisi (bio)tehnoloogiline tander?
“Skalpellist sosistati õhtuti majades, aga koolnute nahkadest hakati tarkpeast külavanema näpunäidete järgi valmistama künasid. Neist tulid head künad, suured ja vastupidavad...” (lk 213)
Ühesõnaga, irriteeriv ja mõistmise valgete laikudega romaan. Kogu
aeg toimub midagi, aga mis täpsemalt? Rabelemine surnud punktist
välja (ja rebitakse tagasi)? Aga mis siis kui Perets ja Candide on
hoopiski toimivasse süsteemi sobimatud (Candide ongi pärit
Valitsuse poolelt ja püüab sinna tagasi saada), nende negatiivsest
mõjust ja diversioonidest tulekski kuidagi vabaneda (jajah,
humaansest vaatepunktist ketserlik mõte)? Eks see takkajärgi
hämmastav ole, milliseid alternatiivseid reaalsusi autorid lõid; ma
ei pea end kuidagi Strugatskite fännajaks, aga lummavaid tekste
kirjutasid nad küll.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar